ELi rände rahastamine: kuhu raha tegelikult läheb?

ELi rände rahastamine: kuhu raha tegelikult läheb?

Libyen, Land - ELi rahastamise põhjalik analüüs näitab, et nad ei saavuta sageli rändepoliitika soovitud tulemusi. Teadusfondi FWF -i projekt on uurinud nende fondide jaotust ja selle tõhusust alates 2000. aastast. Tulemused viitavad sellele, et poliitiliste strateegiate eesmärk on tavaliselt lühiajalised lahendused. Kui Kleinezeitung.at, kolmandad, Fund Fond, Fund Fond), EU. Frontex. Sageli juhtub see kokku rändepoliitika üleüldiseid väljakutseid, seadusandluse kohandamine toimub sageli aeglaselt.

Varjupaiga rakenduste silmatorkav kasv 2015. aastal tõi kaasa ELi rahastamise jaotuse ja kasutamise. Perioodi 2021-2027 praeguses ELi eelarves oli migratsiooni, varjupaiga ja piirikaitse-pöörde eest kokku pandud 22,7 miljardit eurot kui kaks korda suurem kui 2010. aastatel. Vaatamata sellele suurenemisele kipuvad rahastatavad meetmed olema piiravamad, seda mõjutab poliitiline surve. Teadlane Federica Zardo rõhutab, et on oluline neid vahendeid kriitiliselt analüüsida. Ta leiab, et raharisk on investeeritud meetmetesse, mis ei saavuta nende algseid eesmärke. Seega puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et arenguabi sisaldaks ebaregulaarset rännet. Vastupidi, piiriaiade ehitamine võib viia isegi rändeteede ümbersõiduni.

EL Treuhandfonds

EL on hakanud ka piirikaitset ja võitlust kolmandatesse riikidesse lennupõhjuste vastu allhankeid tegema. Selle näide on Aafrika ELi Treuhandfonds (EUTF), mis ühendab piirikaitsemeetmed ja arenguabi. EUTF -i vahendid voolavad selliste riikide nagu Liibüa julgeolekuaparaati, kes järgivad ranget sisserändepoliitikat. Sellised riigid nagu Ungari ja Poola aitavad kaasa EUTF -i rahastamisele, et kaitsta oma geopoliitilisi huve, mis eirab kiireloomulist humanitaarabi vajadust ja õiglasemat varjupaigaprotseduuri, näiteks kuidas scilog.fwf.ac.at.

Rändepoliitika praegused väljakutsed

Pärast Talibani ülevõtmist Afganistanist pärit rändajate suurenemisega on tagasilöökide teema saavutanud täiendava plahvatuslikkuse ELi piirides. Need varjupaigataotlejate ebaseaduslikud vägivaldsed tagasilükkamised rikuvad ELi seadust ja Genfi pagulaskonventsiooni. Eriti kritiseeritakse selliseid riike nagu Kreeka, Poola ja Horvaatia, kuna nad lükkavad rändajaid sageli piirile tagasi. Samuti on murettekitav suundumus, et kaksteist EL riiki nõuavad üha enam füüsilisi tõkkeid, näiteks piiriaedasid oma väliste piiride kaitsmiseks, mis loob põgenikega tegelemisel sügava tasakaalustamatuse, näiteks [Europaimüchtricht.de] (https: //www.europaimüchtricht.de.de/fluechling-ansyling-astselling-poliitika).

Surve lahenduste leidmise liikmesriikidele on tähendanud, et näiteks 2023. aasta veebruaris toimuva rände spetsiaalne EL keskendus suurenenud sulgemisele ja kiiremale küüditamisele. Zardo rõhutab, et migratsioon on keeruline inimnähtus, mida lihtsate lahendustega ei saa lahendada.