Ajalooline andestus: paavst Johannes Paulus II julge samm valgusesse

Ajalooline andestus: paavst Johannes Paulus II julge samm valgusesse

12. märtsil 2000 seadis paavst Johannes Paulus II ajaloolise tseremooniaga Püha Peetruse basiilikasse leppimise märgi, mis kutsus esile katoliku kirikus ulatusliku reaktsiooni. Erakorralise teoga luges ta läbi seitse süütunnistust ja palus andestust kiriku eksimuste eest judaismi ja teiste kultuuride ning naiste vastu. "See oli ainulaadne sündmus," ütles ajakirjanik ja Vatikani ekspert Ulrich Nersinger, kes rõhutas selle žesti olulisust. Kõne langes 2000. aasta paastuajale, mis on sümboolne patukahetsushetk, et tugevdada usku paremasse tulevikku, teatas uudisteagentuur Kathpress.

Kuigi süüdimõistmised pälvisid laialdase heakskiidu, osutati ka Vatikani sisemisele vastupanule, kus mõned kirikuesindajad kartsid liigset süüdeklaratsiooni. Pärast tuliseid arutelusid andis Usuõpetuse Kongregatsioon lõpuks tseremooniale rohelise tule. Kui Nersinger kirjeldas sündmust verstapostina, siis Mainzi teoloogiaprofessor Oliver Wintzek tõi esile segase mõju. Ta kritiseeris tõsiasja, et kirikut kui institutsiooni peetakse sageli eksimatuks, samas kui üksikisikute ebaõnnestumisi vaadeldakse eraldiseisvana. See võib kujutada kirikule väljakutset reformida ja mineviku vigadega tõeliselt toime tulla.

Peetri väljak – ajaloo paik

Gian Lorenzo Bernini 17. sajandil kujundatud Rooma Püha Peetruse väljak pole mitte ainult vaatamisväärsus, vaid ka ajaloolise tähtsusega koht. Viimastel päevadel on seal nähtud muljetavaldavaid stseene, kui paavst Franciscus tervitas väljakule kümneid tuhandeid altaripoisse. Nersingeri sõnul kujundati see väljak nii, et sammaskäigud võtaksid usklikke omaks ja tugevdaksid neid nende usus. Veergude read olid mõeldud selleks, et julgustada inimesi leidma teed tagasi kirikusse.

Bernini ise oli paavstide eelistatud arhitektina Vatikani linna kujundamisel oluline. Püha Peetruse väljak on sajandite jooksul end tõestanud liturgiliste pidustuste keskse kohana alates paavsti valimisest kuni suurte pühakuks kuulutamisteni. Väljak jääb kohtumise ja usu kohaks ning kuigi aja jooksul on palju muutunud, jääb muljetavaldav üldmulje alles. Väljak pole lihtsalt arhitektuuriline meistriteos, vaid elav tunnistus katoliku ajaloost, mida iseloomustavad lugematud sündmused. Püha Peetruse väljak jääb katoliikluse keskmeks ja kogu maailmas usukogukonna sümboliks.

Sündmused Johannes Paulus II ja Peetri väljaku ümber näitavad, kuidas katoliku kirik püüab leppida oma minevikuga, luues kogunemis- ja usukoha tulevastele põlvedele. See meeleparanduse ja uuenemise balansseerimine jääb kiriku jaoks oluliseks väljakutseks.