Jelena Dokic katkestab vaikuse: Eluaegne piin isa käe läbi!

Jelena Dokic katkestab vaikuse: Eluaegne piin isa käe läbi!

Endine tennisist Jelena Dokic, kes kannatas üle 20 aasta oma isa Damiri väärkohtlemise all, annab oma elulooraamatus "Purustamatu" hirmuäratavaid sissevaateid oma traumaatilisest lapsepõlvest. Damir Dokic suri 66-aastaselt, kuid jätab endast maha rea ​​valusaid mälestusi ja kogemusi, mis Jelenat kujundasid. Andeka tennisistina jõudis ta Wimbledonis poolfinaali, võitis kuus turniiri ja teenis kokku 4,4 miljonit dollarit auhinnaraha.

Ühes intervjuus kirjeldab ta julma füüsilist ja verbaalset väärkohtlemist, mida ta pidi taluma kuueaastasest saati. Vööga peksmine, verbaalne väärkohtlemine ja emotsionaalne alandamine olid osa nende igapäevaelust. Eriti meeldejääv juhtum oli see, kui isa jättis ta pärast Wimbledonis poolfinaali kaotust riietusruumi. Aastate jooksul tuli ette korduvaid tagasilööke, misjärel sai ta isegi isa käest peksa. Dokic mainib, et isa kutsus teda šoki ajal "hooraks", kui ta oli vaid 11-aastane.

Võitle pimeduse vastu

Väärkohtlemise varjud viisid Jelena Dokici pikaajalise depressiooni, mis lõpuks kulmineerus enesetapukatsega 2022. aastal. Ta kannatas selle tumeda haiguse all üle kümne aasta, enne kui leidis julguse oma lugu avalikult jagada. Dokic ei räägi ainult oma kogemustest, vaid soovib aidata ka teisi ohvreid. Ta rõhutab, kui oluline on mitte vaikida ja abi otsida. Tema jaoks on oluline teadlikkuse tõstmine väärkohtlemisest spordis.

Jelena Dokici kogemused pole ainulaadsed. Inimestevaheline vägivald on võistlusspordis laialt levinud probleem. Kasvavad uuringud näitavad, et sportlased kannatavad sarnaste seisundite all. Psühholoogiline vägivald mõjutab 60–72% sportlastest, füüsiline vägivald aga 14–25% kannatanutest. Paljud sportlased kogevad võistlusõhkkonnas survet ja stressi, mis seab ohtu nende vaimse tervise. Võidusurve kujundab spordikultuuri ja võib viia vägivalla normaliseerumiseni.

Vaikuse kultuur

Olümpiaharta kutsub üles kaitsma sportlasi ahistamise ja vägivalla eest. Tegelikkus jääb aga sageli hirmutavaks. Tegijateks võivad olla mitte ainult meestreenerid, vaid ka teised sportlased ja treenerid. Eriti ohustatud on sportlased, kes tunnistavad end mitteheteroseksuaalseks või on juba ohvriks langenud. Võimude tasakaalustamatus sportlaste ja treenerite vahel tugevdab kuritarvitamist ümbritsevat vaikust, millel võivad olla mõjutatud isikutele eluaegsed tagajärjed.

Projekti "Turvalised klubid" eesmärk on töötada välja meetmed inimestevahelise vägivalla ennetamiseks. See hõlmab riskianalüüse, ennetustöötubasid ja lastekaitseametnike toetamist spordiliitudes. Sportlastele turvalise ruumi loomiseks on vaja selgeid juhiseid vastuvõetavate treeneripraktikate kohta. Terviklik lähenemine on spordikultuuri muutmiseks ja sportlaste heaolu edendamiseks hädavajalik.

Üldiselt illustreerib Jelena Dokici lugu mitte ainult tema isiklikke võitlusi, vaid ka keerulist vägivalla probleemi võistlusspordis. Kiireloomulisus neil teemadel rääkida ja kultuuri muuta on kahtlemata suurem kui kunagi varem.

Lisateavet Jelena Dokici ja tema kogemuste kohta leiate aadressilt kroon, samas Watson annab üksikasjaliku ülevaate väärkohtlemisest, mida ta talus. Spordis sekkuva vägivalla põhjalikumat analüüsi vt In-Mind.