Bachmanni ja Bölli salajane kirjavahetus näitab!

Bachmanni ja Bölli salajane kirjavahetus näitab!

Niendorf, Deutschland - Ingeborg Bachmanni ja Heinrich Bölli kirjavahetuse avaldamise avaldamine on jälle stimuleerinud kirjandusmaastikku. Renate Langeri toimetatud bänd valgustab kahe olulise autori erilist sõprust ja dialoogi, kes kohtusid 1952. aasta mais Niendorfis asuva rühma 47 -aastase konverentsi ajal Balti merel. Hans Höller kirjeldab oma eessõnas kirjavahetust isiklike konfliktide omamoodi vältimist, mis oli nii kirjanike jaoks oluline säilitada oma eneseaste ja valdada kirjandusliku äri väljakutseid. Mõlemad autorid, kes on lõksus oma muredesse, arutavad küsimust "Mida me oma elust teeme?" Oma 122 kirjavahetuse tükkides - 58 tähte Bachmannilt ja 64 Bölli poolt.

Esimene kiri Bachmannist Böllini, mis kirjutati detsembris 1952, on vastus Bölli kaotatud kirjale. Selles kirjavahetuses ei saa selgeks mitte ainult vastastikune tunnustus, vaid ka eksistentsiaalse ebakindluse, mida mõlemad kirjanikud tundsid. Üheksa aastat vanem Böll pidi tegelema pere- ja rahaliste muredega, samal ajal kui Bachmann püüdis oma annetele hoolimata iseseisvuse poole. Privaatsetele ilmutustele või poetoloogilistele aruteludele reageerimata valgustab kirjavahetus endiselt sügavaid teemasid, mis kujundasid mõlema autori elu ja tööd.

dokumenteeritud kirjanduslik sõprus

Ehkki Bachmanni ja Bölli sõprus on vähem tuntud kui nende vastavad suhted teiste kirjanduslike suurustega, registreerivad nende kirjad väärtusliku osa nende kirjanduslikust arengust. Mõlema autori elulugudes mainitakse teist tavaliselt ainult möödudes, nii et seda kirjavahetust peetakse haruldaseks ja uurimistöö ja mõistmise lugemist väärt allikaks. Kirjavahetuse avaldamine pakub ka ülevaate kahe kirjaniku isiklikest mõtetest, kaugel nende tuntumatest asjadest ja sõprussuhteid teistega, näiteks Max Frisch, Paul Celan või Hans Magnus Enzensberger.

Bölli viimane kiri sisaldas mahus, kutse 1972. aasta juulis toimunud konverentsile tähistas olulist kirjavahetuse pöördet. Peaaegu aasta hiljem, 17. oktoobril 1973, sai Böll uudiseid Bachmanni surmast. Valu ja hellus, mida Böll väljendab oma "Der Spiegel" järelehüüdes, on ka osa uuest bändist ja illustreerivad sügavat seost nende kahe saksakeelse kirjanduse erakordse isiksuse vahel. See järelehüüe lõpetab lõhe sõpruse ja kaotuse vahel ning ümardab ainulaadse kirjandusliku suhte dokumentatsiooni.

Lisaks Bachmanni ja Bölli kirjadele viitab kirjandusmaailm ka teistele olulistele teostele. Äsja avaldatud tekst "Bachmanni, keda kirjeldati kui ühte selle kõige julgemat ja eksperimentaalsemat, ning Hugo Balls Dada korpuse väljaanne näitab saksakeelse kirjandusliku diskursuse mitmekesisust ning Bachmanni ja Bölli jätkuvat olulisust selles kontekstis.

Nende tähtede töötlemine ja avaldamine ei rõhuta mitte ainult Bachmanni ja Bölli vahelist sõprust, vaid ka nende kunstiliste ja eksistentsiaalsete väljakutsete keerukust, mis mõlemad lõpuks üksteisega ühendasid.