Bachmanni ja Bölli salajane kirjavahetus paljastas!

Bachmanni ja Bölli salajane kirjavahetus paljastas!

Ingeborg Bachmanni ja Heinrich Bölli kirjavahetuse avaldamine tekitas kirjandusmaastikul taas elevust. Renate Langeri toimetatud köide heidab valgust kahe olulise autori erilisele sõprusele ja dialoogile, kes kohtusid 1952. aasta mais 47. rühma kohtumisel Läänemere-äärses Niendorfis. Hans Höller kirjeldab oma eessõnas kirjavahetust kui isiklike konfliktide vältimise viisi, mis oli mõlemale kirjanikule hädavajalik eneseväärikuse säilitamiseks ja kirjandusmaailma väljakutsete valdamiseks. Mõlemad autorid arutlevad oma muredesse sattunud küsimuse üle: "Mida me oma eluga peale hakkame?" oma 122 kirjavahetuses - 58 kirja Bachmannilt ja 64 Böllilt.

Bachmanni esimene kiri Böllile, mis on kirjutatud detsembris 1952, on vastus Bölli kadunud kirjale. Selles kirjavahetuses ei selgu mitte ainult vastastikune väärtustamine, vaid ka eksistentsiaalne ebakindlus, mida mõlemad kirjutajad tundsid. Üheksa aastat vanem Böll võitles perekondlike ja rahaliste muredega, samal ajal kui Bachmann püüdles oma annetest hoolimata iseseisvuse poole. Süvenemata erapaljastustesse või poetoloogilistesse debattidesse, valgustab kirjavahetus siiski sügavamõttelisi teemasid, mis kujundasid mõlema autori elu ja loomingut.

Dokumenteeritud kirjanduslik sõprus

Kuigi Bachmanni ja Bölli sõprus on vähem tuntud kui nende suhted teiste kirjanduse suurkujudega, jäädvustavad nende kirjad väärtuslikku osa nende kirjanduslikust arengust. Mõlema autori elulugudes mainitakse teist enamasti vaid möödaminnes, seega peetakse seda kirjavahetust haruldaseks ja väärt uurimis- ja mõistmisallikaks. Kirjavahetuse avaldamine annab ülevaate ka kahe kirjaniku isiklikest mõtetest, mis on kaugel nende tuntumatest afääridest ja sõprussuhetest teistega, nagu Max Frisch, Paul Celan ja Hans Magnus Enzensberger.

Köites sisalduv viimane kiri Böllilt, kutse konverentsile 1972. aasta juulis, tähistab kirjavahetuses olulist pööret. Peaaegu aasta hiljem, 17. oktoobril 1973, sai Böll teade Bachmanni surmast. Valu ja hellus, mida Böll väljendab oma nekroloogis “Der Spiegelile”, on samuti osa uuest köitest ja illustreerib sügavat seost nende kahe saksakeelse kirjanduse erakordse kuju vahel. See järelehüüe sillutab lõhe sõpruse ja kaotuse vahel ning viib lõpule ainulaadse kirjandusliku suhte dokumenteerimise.

Lisaks Bachmanni ja Bölli kirjadele viidatakse kirjandusmaailmas ka teistele olulistele teostele. Bachmanni äsjailmunud tekst “Koht juhuste jaoks”, mida kirjeldatakse kui üks tema julgemaid ja eksperimentaalsemaid, ning väljaanne Hugo Balli Dada pärandist näitavad saksakeelse kirjandusliku diskursuse mitmekesisust ning Bachmanni ja Bölli loomingu jätkuvat asjakohasust selles kontekstis.

Nende kirjade toimetamine ja avaldamine ei rõhuta mitte ainult Bachmanni ja Bölli sõprust, vaid ka nende kunstiliste ja eksistentsiaalsete väljakutsete keerukust, mis need kaks lõpuks omavahel sidusid.