Dementsuse mõistmine: ekspert Heidi Teufeli ülevaated ja näpunäited

Transparenz: Redaktionell erstellt und geprüft.
Veröffentlicht am

Schmidingeri naisühing kutsus rahvamajja Heidi Teufeli dementsuse teemalisele loengule.

Dementsuse mõistmine: ekspert Heidi Teufeli ülevaated ja näpunäited

Schmidingis Sepp Stadleri maja rahvamajas toimus informatiivne loeng dementsuse teemal. Õhtukõneleja oli Freyung-Grafenau linnaosa Caritase ühingu päevahoiu juhataja Heidi Teufel. Sellele üritusele kutsus inimesi Schmidingeri naisühendus eesotsas Manuela Ranzingeriga. Tihti tabuteema kohta tuli rohkem teada üle 20 huvilise.

Teufel andis esmalt ülevaate dementsuse diagnoosimisest. Ta selgitas, et dementsust ei saa diagnoosida enne, kui on haigusseisund, mis halveneb vähemalt kuue kuu jooksul. Igapäevaelus peab esinema vähemalt kolm üheksast erinevast häirest. Lisaks aktiivsetele ja passiivsetele sümptomitele eristatakse ka primaarset ja sekundaarset dementsust, mis mängib haigete ja nende lähedaste jaoks üliolulist rolli.

Alzheimeri tõve dementsuse etapid

Loengu keskseks punktiks oli arusaam Alzheimeri tõve dementsusest, mis on kõige levinum esmase dementsuse vorm. Teufel selgitas selle haiguse kolme etappi. Esimeses etapis märkavad mõjutatud isikud esimest korda vaimsete ja keeleliste võimete kaotust. Alates teisest etapist on märkimisväärne unustamatus ja raskused igapäevaste toimingute tegemisel, samas kui kolmandas staadiumis on patsiendid tavaliselt voodihaiged ega taju ümbritsevat vaevu. Eriti esimeses staadiumis tunnevad patsiendid sageli veel teatud teadvust, mis võib neile emotsionaalselt väga stressi tekitada.

Etapi kestus võib olla kolm kuni neli aastat, kusjuures noorematel patsientidel on sageli pikemad faasid. Kuid ka lähedased kannatavad kaasnevate väljakutsete all, eriti teises faasis, kus kannatanud inimesed muutuvad järjest enam orienteerumata ega märka enam toimuvat.

Teufel rõhutas, et dementsuse tekkes mängivad rolli erinevad riskitegurid. Ebatervislik eluviis, vähene liikumine, üksindus ja vaimuhaigused nagu depressioon suurendavad riski. Mainiti, et umbes 30 protsenti dementsuse juhtudest võivad olla geneetilised. Täiendavad riskitegurid hõlmavad keskkonnamõjusid ja vananemisprotsessi edenemist.

Teraapiavõimalused ja emotsionaalne tugi

Seoses raviga arutas Teufel erinevaid ravimeetodeid. See ei hõlmanud mitte ainult kaasuvate haiguste raviks mõeldud ravimeid, vaid ka meetmeid füüsilise, vaimse ja vaimse tervise edendamiseks. Suure tähtsusega on mälutreening, suhtlemisoskuste säilitamine ja toetus igapäevastes rutiinides. Positiivset mõju võivad avaldada ka kontaktid lemmikloomade või topistega ning elulugude arvestamine. Füüsiliste piirangute korral kasutatakse kõneteraapiat ja füsioteraapiat.

Eriti liigutav oli asjaolu, et hoolimata haigusest on haigetel endiselt keerulised tunded. Emotsionaalse tuvastamise oskus on lähedaste jaoks väga oluline. Haigete maailma sukeldumine ja nende reaalsusega nõustumine pole alati lihtne, kuid väga rikastav. Muljetavaldav filmipanus andis kuulajatele ülevaate dementsust põdeva inimese maailmast ja väljakutsetest, mida see haigus endaga kaasa toob.

Küsimusele dementsusega inimeste suremuse kohta selgitas Teufel, et patsiendid ei sure otseselt dementsusse, vaid haigusest tingitud tüsistustesse. Kopsuhaigused, mis võivad tekkida pika voodirežiimi ajal, on tavalised surmapõhjused. Lähedastel on oluline leida tuge, olgu see siis lühi- või päevahoiu pakkumiste näol.

Lõpetuseks tänas esinaine Manuela Ranzinger kõnelejat põhjaliku loengu eest, mis andis edasi nii haigete mõistmist kui ka nende lähedaste ees seisvaid väljakutseid. Ürituse maksumus annetati päevakeskusele väärtusliku töö toetuseks.