Donbas: Putini eesmärk ja Ukraina konflikti tuum

Donbas: Putini eesmärk ja Ukraina konflikti tuum

Läbirääkimised potentsiaalse rahulepingu üle Ukraina sõja lõpetamiseks koguvad hoogu. Suur osa arutelust keskendub riigi idapiirkonnale, mis on pikka aega olnud Venemaa ambitsioonide keskmes.

Donbassi piirkonna tähtsus

Ukraina Donetski ja Luganski piirkonnad, ühiselt tuntud kui Donbas, olid nõukogude ajal tööstuslik jõujaam, mis kuulus selle poolest, et Söekaevandused ja terasetehased. Piirkonnas on ka viljakas põllumaa, olulised jõed ja Aasovi mere rannajoon. Ajalooliselt oli Donbas Ukraina kõige suurema vene rahvaarvuga osa ja mu kümme aastat tagasi sinna reisides selgus, et selle piirkonna inimesed ei kiindunud Kiievi kaugel asuvasse valitsusse.

Ukraina destabiliseerimine

Just siin alustas Putin 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist oma jõupingutusi Ukraina destabiliseerimiseks. Venemeelsed miilitsad, mis oli tankidega suhteliselt hästi varustatud, ilmus piirkonda ja vallutas kiiresti Luganski ja Donetski linnad, mis olid selleks ajaks halvasti ettevalmistatud ja motiveerimata Ukraina sõjaväelased.

Konfliktid ja humanitaarmõjud

Ligi kaheksa aastat toimus lahkulöönud enklaavides võitlus Venemaa toetatavate separatistide ja Ukraina vägede vahel, milles hukkus Ukraina ametnike sõnul üle 14 000 inimese. Alates 2014. aastast on Donbasist lahkunud vähemalt 1,5 miljonit ukrainlast ning hinnanguliselt elab üle kolme miljoni Venemaa okupatsiooni all. Moskva jagas Donbassi separatistide kontrolli all olevatel aladel inimestele sadu tuhandeid Venemaa passe.

Separatistide tunnustamine

Putin tahtis aga enamat. Venemaa täiemahulise sissetungi eel 2022. aasta veebruaris kuulutas ta, et niinimetatud tsiviliseeritud maailm "eelistab teeselda, et seda õudust, genotsiidi, mille ohvriks langeb peaaegu neli miljonit inimest, pole olemas" ning tunnistas Luganski ja Donetski iseseisvate riikidena. Hiljem sel aastal Moskva annekteeris võltsreferendumite järel ühepoolselt – ja ebaseaduslikult – mõlemad piirkonnad ning Zaporižži ja Hersoni lõunapiirkonnad, kuigi need olid vaid osaliselt okupeeritud.

Geopoliitilised tagajärjed

Kremli jaoks on üks suur vahe okupeeritud aladelt taganemise vahel (nagu tegid venelased, kui nad 2022. aastal Põhja-Ukraina osadest taandusid) ja ametlikult emamaaga ühendatud piirkondade hülgamise vahel – eriti sellise liidri jaoks nagu Putin, kes on kinnisideeks "suuremast Venemaast".

Praegune olukord Donbasis

Analüütikud usuvad, et praeguse tempo juures kuluks Vene armeel annekteeritud alade täielikuks hõivamiseks mitu aastat. Samal ajal on Ukrainal vähe võimalusi tagasi saada suur osa sellest, mis ta on juba kaotanud: peaaegu kogu Lugansk ja üle 70% Donetskist. Kuid Kiiev säilitab endiselt tööstuslinnade, raudteede ja maanteede "kindlusringi", mis on Putini vägedele oluline takistus: sellised kohad nagu Slovjansk, Kramatorsk ja Kostiantynivka.

Poliitiline surve Ukrainas

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski jaoks oleks poliitiline enesetapp loobuda ülejäänud Donetskist – piirkonnast, mille kaitsmise eest maksid paljud Ukraina sõdurid oma eluga. Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogia Instituudi andmetel on umbes kolmveerand ukrainlastest Venemaale maa andmise vastu. Ülejäänud Donetskist taganemine muudaks ka Kesk-Ukraina laiaulatuslikud stepid haavatavaks Venemaa järgmise pealetungi suhtes, nagu Zelenski on korduvalt rõhutanud, ning oleks ühtlasi Ukraina territooriumi ebaseaduslik loovutamine.

Rahvusvahelise üldsuse reaktsioon

Zelenski Euroopa liitlaste jaoks rikuks see ka keskset põhimõtet: agressiooni eest ei saa premeerida territooriumi ja Ukraina suveräänsust tuleb kaitsta. Nagu 2014. aastal, on Donbas jätkuvalt Putini ambitsioonide tiigel Ukrainas ja suurim väljakutse Euroopale, kui ta püüab klammerduda reeglitel põhineva rahvusvahelise korra külge.