Õlle ja suurte küsimustega: kas Hartmut on lõpuks suureks saanud?

Õlle ja suurte küsimustega: kas Hartmut on lõpuks suureks saanud?

Obermainis tekivad sügavad vestlused, näiteks hiljutine kohtumine Hartmutiga, mehega, kes jätab mulje oma ebatavaliste vaadete ja ausa käitumisega. Vabas õhkkonnas arutatakse grupis eluküsimusi ja täiskasvanuikka üleminekut. Hartmut, kes sõna otseses mõttes hoolitseb oma vedelikutarbimise eest ja pöörab tähelepanu tervislikele joomisharjumustele, jutustab loo huumori ja sügavusega. Ta selgitab, millist rolli mängivad tema isiklikud arengud ja eelistused selles põnevas suureks kasvamise küsimuses. Ta rõhutab, et ei talu enam munanukki, mida kunagi armastas. Seda tunnistamist, nii lihtne kui see ka ei tundu, võib pidada viiteks tema küpsematele vaadetele. Hartmuti selge eneserefleksioon viib suurepäraselt arutlusele selle üle, millal täpselt peetakse inimesi “täiskasvanuteks”.

Inimene ja tema olemasolu

See arutelu osutab sügavamale filosoofilisele kaalutlusele, mille algatasid juba iidsed mõtlejad, kui rääkida inimese olemusest. Aristotelese järgi on inimesed ainsad olendid, keda iseloomustavad mõistus ja keel ning see ainulaadsus eristab neid loomadest, kes väljendavad tundeid, kuid kellel puudub abstraktse keele oskus. Need kaalutlused, nagu on põlistanud filosoofia, on tänapäevalgi väga aktuaalsed. Inimesed on haavatavad ja vajavad mitte ainult füüsilist, vaid ka emotsionaalset tuge. Küsimus, mis on inimene, jääb eksistentsiaalse filosoofia üheks keskseks küsimuseks, millele panustab ka kaasaegne teadus.

Arutlused inimeste kohta ulatuvad klassikalisest filosoofiast kuni praeguse neuroteaduseni, mis seab kriitiliselt kahtluse alla aju ja psüühika rolli. Arusaam, et inimesed on palju enamat kui nende bioloogiliste osade summa, viitab keerulisele suhtele vaimu ja keha ning kultuuri ja individuaalse identiteedi vahel. Inimese eksistentsi ei määra mitte ainult materiaalsed aspektid või geneetilised kalduvused, vaid ka sotsiaalsed ja kultuurilised kontekstid, milles inimesed elavad, mis omakorda viitab inimese eluvormide mitmekesisusele. See arusaam paneb meid vaatama oma ninast kaugemale ja mõtlema, mida tähendab olla inimene. Kogu Hartmut am Obermaini ümbritsev sündmus võiks olla lähtepunktiks, et mõtiskleda mitte ainult isikliku arengu, vaid ka meie olemasolu põhiküsimuste üle.