Tuumarelvastus: kas pärast 2026. aastat ähvardab uus võidurelvastumine?

Tuumarelvastus: kas pärast 2026. aastat ähvardab uus võidurelvastumine?

USA ja Venemaa vaheline debatt tuumarelvade kontrolli üle muutub üha kiiremaks, kuna 2026. aasta alguses kaotab kehtivuse uus START-leping, viimane järelejäänud selleteemaline leping. Praeguste aruannete kohaselt ei ole mingeid märke läbirääkimistest lepingu uuendamiseks või asendamiseks. Vastavalt Kleine Zeitung on SIPRI teadur Hans M. Kristensen mures arengute pärast globaalsel tuumamaastikul ja selgitab, et ajastu pärast külma sõda täheldatud desarmeerimine on nüüd lõppemas.

SIPRI direktor Dan Smith hoiatab uue tuumarelvastumise eest ja märgib, et suurriikide kahepoolne tuumarelvakontroll on kriisis. Venemaa peatas juba 2023. aasta veebruaris koostöö uue START-lepingu alusel ega lubanud enam kontrolle välismaalt, mis halvendas olukorda veelgi.

Ülemaailmsed aktsiad ja relvade dünaamika

Olukorda raskendab ülemaailmsete tuumarelvavarude suurenemine. 2025. aasta jaanuari seisuga eksisteerib hinnanguliselt kokku 12 241 tuumalõhkepead, millest umbes 9614 on potentsiaalseks kasutamiseks valmis sõjalistes varudes. Neist 3912 lõhkepead on töökorras ja ligikaudu 2100 on ballistiliste rakettide kõrges valmisolekus. [Tagesschau](https://www.tagesschau.de/ausland/ Amerika/usa-ruestungskontrolle-russland-100.html) rõhutab, et USA on valmis pidama läbirääkimisi tuumariskide üle, et vältida võimalikke konflikte pärast 2026. aastat. Need kõnelused peaksid hõlmama ka relvaseire ja -kontrolli mitmepoolset muutmist, et kaasata Hiina ja teised tuumariigid.

Murettekitav on ka Hiina kiire tuumarelvastumine. USA riikliku julgeoleku nõunik Jake Sullivan hoiatab, et Hiinal võib 2035. aastaks olla potentsiaalselt kuni 1500 tuumalõhkepead. See sunniks USAd oma heidutusstrateegiat rajama kahele võrdselt võimsale tuumariigile.

Relvakontrolli ajalooline kontekst

Ajalooliselt oli külma sõja aegse heidutuse loogiline alus massiline tuumaenergia kogunemine. Tuumalõhkepeade haripunkt saavutati 1986. aastal, mil USA-l oli umbes 23 000 ja Nõukogude Liidul umbes 40 000 lõhkepead. Pärast külma sõja lõppu tehti desarmeerimises märkimisväärseid edusamme, kuid sellele järgnes pettumus ja palju tagasilööke, näiteks INF-i lepingu taganemine mõlema riigi poolt 2019. aastal.

Peale selle on mitmepoolne kontroll alates 1990. aastatest seisnud ning 1968. aastal vastu võetud tuumarelva leviku tõkestamise leping (NPT) näeb ette nii desarmeerimise kui ka tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise. Vaatamata sellele, et see on ülemaailmselt tunnustatud, on väheste eranditega muret tekitanud desarmeerimise stagnatsioon ja vajadus töötada välja uued lähenemisviisid tuumadesarmeerimisele.

Üldiselt on ülemaailmse tuumarelvakontrolli tulevik ebakindel ja rahvusvahelisel üldsusel on väljakutse võtta tõhusaid meetmeid, et vältida tuumarelvastuse uuendamist ja tugevdada olemasolevaid lepinguid.