Marburgi viirus Etioopias: avastati esimesed inimjuhtumid!

Marburgi viirus Etioopias: avastati esimesed inimjuhtumid!

Etioopias avastati Marburgi viiruse puhang, mis on esimene omataoline riigis. Patogeen põhjustab tõsist, sageli surmaga lõppevat haigust, Marburgi viiruspalavikku (MVD). Vastavalt Kleine Zeitung teavitab Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) murettekitavast olukorrast seoses selle haiguse raviks või ennetamiseks heakskiidetud ravimite ja vaktsiinide puudumisega.

Praeguse haiguspuhangu keskmes on Etioopia lõunaosas Jinka linn ja see on teistes Ida-Aafrika riikides dokumenteeritud sarnaste viirustüvede nakkuste seeria hulgas. Marburgi viiruse loomulikud peremehed on lendrebased, eriti liik Rousettus aegyptiacus, kuigi inimesele võib edasi kanduda kokkupuutel nakatunud inimeste kehavedelikega või saastunud materjalidega. Seda toetab [WHO] teave (https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/Marburg-virus-disease).

Meetmed haiguspuhangu vastu võitlemiseks

Viiruse leviku ohjeldamiseks on WHO saatnud kahjustatud piirkonda ekspertide meeskonna. Kohalikud omavalitsused tugevdavad oma meetmeid, viies läbi laiaulatuslikke uurimisi, käsitledes üksikjuhtumeid ja rakendades kontaktide jälgimist. WHO hinnangul on Marburgi viirusjuhtumite suremus keskmiselt umbes 50%, varasemate puhangute puhul 24–88%. Kuid varajane toetav ravi, sealhulgas rehüdratsioon, võib parandada ellujäämise võimalusi.

MVD sümptomiteks on kõrge palavik, tugev peavalu, iiveldus ja tugev kõhulahtisus ning need võivad viie päeva jooksul areneda veriste ilminguteni. Tavaliselt ilmneb see 8.–9. päeval pärast sümptomite ilmnemist. Oluline on märkida, et viirus ei ole enne sümptomite ilmnemist inimkehas nakkav. [ECDC] andmetel esinevad nakkused kõige sagedamini lendrebaste kolooniate läheduses või tiheda kontakti kaudu nakatunud inimestega, eriti meditsiiniasutustes, kus puuduvad ranged nakkustõrjemeetmed (https://www.ecdc.europa.eu/en/infectious-disease-topics/marburg-virus-disease/factsheet-health-professionals-virus-about).

Sündmus ja rahvusvaheline reaktsioon

WHO ja teised tervishoiuorganisatsioonid rõhutavad kogukonna kaasamise tähtsust haiguspuhangute kontrolli all hoidmisel. Lisaks kontaktide jälgimisele peetakse viiruse leviku tõkestamiseks olulisteks strateegiateks ka hügieenimeetmeid ja ohutuid matmisvõtteid. Ajalooliselt avastati Marburgi viirus esmakordselt Saksamaal 1967. aastal ja sellest ajast alates on esinenud arvukalt puhanguid erinevates Aafrika riikides, sealhulgas Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Angolas.

Kuigi WHO ei paku praegu MVD jaoks ühtegi heakskiidetud vaktsiini ega viirusevastast ravi, on käimas mitmed kliinilised uuringud, mis näitavad paljutõotavaid lähenemisviise viiruse vastu võitlemiseks. Marburgi viiruse edasiste puhangute ennetamiseks ja elanikkonna kaitsmiseks tehtavate jõupingutuste keskmes on rahvatervis.