Matthias Hartmann: Teater või häiriv tegur – Lavastaja üleminekus

Matthias Hartmann: Teater või häiriv tegur – Lavastaja üleminekus

Lavastaja Matthias Hartmann on teatrimaailmas polariseeriv tegelane. Alates kuulsuse kõrgustest, Zürichi Schauspielhausi ja Viini lossi direktorina kuni kontode võltsimise eest vallandamiseni, on tema karjäär näinud palju tõuse ja mõõnasid. Hartmann oli tuntud oma uuenduslike lavastuste poolest, kuid süüdistused raputasid tema karjääri. Alates taastusravist 2018. aastal on ta tegutsenud Red Bull Media House'i loovjuhina ning juhtinud endale tähelepanu provokatiivsete väljaütlemistega teatrimaastiku kohta.

Avatud vestluses arutles Hartmann teatrite ja nende publiku suhete üle. Üllataval kombel kirjeldas ta publikut kui sageli valesti mõistetud teatri „tähendusega” segajaid. Hartmannile jäi mulje, et paljud teatrid ei võitle enam publiku poolehoiu pärast, vaid juhinduvad omamoodi tähenduse “krüptorahast”. Ta rõhutab, et edu ei mõõdeta teatris enam piletimüügiga, vaid kultuuripoliitikute ja -kriitikute heakskiiduga.

Publik ja tema roll teatris

Hartmanni kriitiline vaade teatrimaastikule on terav ja lakkimata. "Zürichis pole teatrit elamiseks vaja, see on tore," selgitas Hartmann. Ta näeb murettekitavat suundumust, et need institutsioonid muutuvad üha marginaalsemaks, kuna inimesed ihkavad põnevaid ja põnevaid kogemusi. Teatris käimine pole enam iseenesestmõistetav ja selle põhjused on keerulised. Hartmann märgib, et rahulikes linnades, nagu Zürich, on teatrist lihtsam kaugust eraldada, eriti kui pakkumine pole enam nii ahvatlev.

Tema uut raamatut võiks tõlgendada omamoodi manifestina teatrimaailmale; See ei sisalda ainult isiklikke arusaamu ja anekdoote, vaid ka juhendit bilansiga manipuleerimiseks, mida ta oma eelmistel ametikohtadel täheldas. See on segu eneserefleksioonist ja teatrimaailma struktuuride kriitikast, mis tema hinnangul ei ole publiku jaoks tõeliselt aktuaalne. Hartmann on veendunud, et paljud loomingulised pead ei tunneta tänapäeval enam publiku pulssi. "Publik tahab väljakutseid ja võrgutamist," lisas ta.

Kultuuripoliitika mõjul ja kriitikute rollil näib Hartmanni silmis olevat suurem tähtsus, samas kui otsene side publikuga langeb fookusest välja. Ta hoiatab, et kui see trend jätkub, võib teater suurest kunstiliigist maha jääda. Tema väljaütlemistest kerkib murettekitav küsimus: mis saab teatrist, kui publik seda rituaalides enam ei vaja?

Uus arusaam teatrist

Räägiti ka tema kogemustest õiguspoliitilise Servus-TV programmidirektorina. Hartmann selles vastuolu ei näe, kuid kirjeldab jaama kui jaama, mis annab meediamaastikule palju kaasa. "Inimesed ei vaata enam analoogtelevisiooni. Aga nad tulevad teatrisse siis, kui on suurepärane sisu," ütleb ta ja avaldab veendumust, et kvaliteet muudab kunsti.

Hartmann ei loobunud kunagi oma kohast teatris täielikult. Praegu lavastab ta taas Viinis ja austab liigutavalt kunsti ennast. Tema palved teatrisüsteemi muutmiseks etendusest sõltuvate toetuste kaudu näitavad kaasaegset mõttemudelit, mis peegeldab ajavaimu. "Kunsti tuleb premeerida, ebaõnnestumist aga sanktsioneerida," ütleb Hartmann. Tema hinnangul tekitaks see rohkem stiimuleid innovaatiliselt ja kaasahaaravalt töötada.

Kokkuvõttes ühendab Matthias Hartmanni naasmine kunstide tähelepanu keskpunkti ja tema provokatiivsed vaated teatrimaastikule.

Üksikasjaliku sissevaate Hartmanni nägemustesse teatri tuleviku osas ja ausaid mõtisklusi minevikust leiab tema praegusest loomingust. Siin ei kritiseeri ega sea ta kahtluse alla ainult teatri struktuure, vaid ka enda kohta selles. Lisateavet selle teema kohta leiate siin leida.