Maagilised hetked: Pippo Pollina inspireerib oma lauludega inimesi Imstis

Maagilised hetked: Pippo Pollina inspireerib oma lauludega inimesi Imstis

Pippo Pollina rõõmustas esmaspäeva õhtul Imsti linnalaval publikut hingestatud muusikaga. Artist, kes kinkis meile kitarri ja klaveri, avas oma soolokavaga ja uue albumiga “Nell’attimo – hetkel” ruumi sügavamõttelistele tekstidele ja lugudele. Sellel juubelisarja “40 aastat kunstiklubi Imst” raames toimunud õhtul tähistati eksimatult rahu, ühtekuuluvuse ja sallivuse teemasid - sõnumeid, mis on tänapäeval eriti tähendusrikkad.

Pollina tugev, kuid õrn hääl avas uksed unustamatutesse helimaailmadesse. Iga laul ei olnud lihtsalt laul, vaid jutustus tema kogemustest, mis hõlmasid üle 60 eluaasta, sealhulgas rahvusvahelisel laulja-laulukirjutaja stseenil oldud ajast. Publik puudutas otse ja tundus, et Pollina pani iga emotsiooni osavalt tunda. Tema laulusõnad räägivad vabaduse igatsusest ja pühendumisest rahule – unistustest, mida ta usinalt taotleb. Õhtu andis tugeva tunnistuse tema oskusest suuri teemasid selgelt ja jõuliselt edasi anda, muutes need meeldejäävaks ja mõtlemapanevaks.

Kunstnik ja tema lood

Oma kavaga "Solo in Concerto" ei vaadanud Pollina mitte ainult oma varasemaid teoseid, vaid saatis publiku ka elavale teekonnale läbi oma kunstiloomingu. Sitsiilias sündinud kunstnik, kes elab praegu Šveitsis, saatis oma lugusid lugude ja visuaalsete elementidega, sealhulgas fotode ja tekstidega, mis käsitlevad tema algust ja kunstilist arengut. Tehnilised ülekatted meenutasid olulisi kaaslasi, nagu Konstantin Wecker ja Palermo akustiline kvintett ning lõid ergutava atmosfääri.

Eriti tugev oli nende melanhoolsete ja elavate helide mõju, mida Pollina oma repertuaaris meisterlikult kombineeris. Tema laulud ulatusid “Mare, Mare, Mare” kuni “Il Giorno Del Falco” ja “Laul kannab meid üle piiride”ni. Niisugusel õhtul sai publik sukelduda tema muusika emotsionaalsetesse sügavustesse, kus ta sai oma vaiksemate, ühiskonnakriitiliste lauludega oma sõnumite jõudu täielikult arendada.

Unustamatu kogemus

Pollina pakkus publikule mitte ainult kontserti, vaid kingitust, mis ületas hetke. Õhtut iseloomustas intiimsus, mida võimendas veelgi tema pikaajaline side Imstiga. Atmosfäär oli käegakatsutav, kui ta mängis lõpus publiku keskel ilma tehnilise tugevduseta “A mani basse”. Sellel peaaegu maagilisel hetkel kadus igasugune distants – alles jäi vaid tema muusika olemus. See oli võimas hetk, mis tõestas, kui võimsad võivad olla ka kõige vaiksemad helid ja kuidas muusika inimesi ühendab. Sündis kontsert, mis jääb meelde ka kaugemal kui sellest õhtust.