Sotsiaalhoolekande kaos: miks peavad puuetega inimesed kannatama!

Sotsiaalhoolekande kaos: miks peavad puuetega inimesed kannatama!

Vaesusekonverents paneb näpu haavale! Puuetega inimesed, kes elavad oma vanematekodus, jäävad sotsiaaltoetusest välja, kui nende vanemad ise on väikese sissetulekuga. Need ennekuulmatud kaebused on eriti ilmsed Alam- ja Ülem-Austrias, nagu võrgustik pressikonverentsil hukka mõistis. Kehtivad sotsiaalhoolekandealased õigusaktid sunnivad neid niigi ebasoodsas olukorras olevaid inimesi sageli oma vanemaid elatise saamiseks kohtusse kaevama. See viib nõiaringi, mis piirab massiliselt mõjutatud isikute enesemääramisõigust ja väärikust OTS teatatud.

Uued sotsiaalhoolekande regulatsioonid edendavad integratsiooni asemel sotsiaalset isolatsiooni. Iga kolmas abikõlblik inimene ei saa hädasti vajalikku toetust, eriti maapiirkondades, kus häbimärgistamine ja bürokraatia takistavad abi saamist. Sotsiaalekspert Martin Schenk nimetab seda dramaatiliseks sammuks tagasiminekuks võitluses vaesusega. Vaesuse konverents nõuab miinimumsissetuleku põhjalikku reformi, mis kindlustaks mõjutatud isikute põhiõigused, selle asemel et neid jaotusmaterjalidega ära tõrjuda. Need väärkohtlemised ei mõjuta mitte ainult puuetega inimesi, vaid ka teisi haavatavaid rühmi, nagu abivajavad naised või perekonnad, kes peavad uutes tingimustes kannatama. Vaesuse konverents teatatud.

Drastilised kärped abivajajatele

Uus sotsiaalabiseadus näeb ette, et oma kodus elavad puuetega inimesed peavad enne toetuse saamist oma säästud ära kasutama. See regulatsioon rikub otseselt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklit 28, mis nõuab elamistingimuste parandamist. Lisaks vähendatakse kardinaalselt täiendavat sissetuleku piiri, nii et ka väikestest sissetulekutest ei piisa enam elamiseks. Paljude jaoks tähendab see, et nad peavad valima ellujäämise ja enesemääramise vahel, samas suureneb büroode halduskoormus ja abi väheneb veelgi.

Vaesuse konverents soovitab tungivalt piirata vanemate ülalpidamiskohustust 25. eluaastaga. Lisaks on vajalik terviklik sotsiaalhoolekande reform, et võimaldada inimestel eksistentsiaalset turvalisust ja reaalset osalust. Kiire hädaabi, lühemad otsustusajad ja asjakohane eluasemeabi peaksid tagama, et keegi ei langeks uuesti vaesusesse. Poliitiline pöördumine kõikehõlmavate muutuste poole on selge: tuleb kiiresti tegutseda, et anda inimestele see, mida nad väärivad.