Kalmistud Villachis: kultuurilised kohad ja looduslik mitmekesisus!

Kalmistud Villachis: kultuurilised kohad ja looduslik mitmekesisus!

Villachi kalmistud muutuvad üha olulisemaks, eriti kõigi pühakute päeva pühade ajal. Linn plaanib need paigad kujundada mitte ainult mälestuspaikadeks, vaid ka kohtumispaikadeks. Abilinnapea Sarah Katholnig teatas, et edaspidi korraldatakse kalmistute tseremooniasaalides rohkem kultuuri- ja seltskonnaüritusi. See peegeldab kasvavat trendi integreerida kalmistud linnas aktiivse eluruumina ning sellega kaasnevad mitmesugused hüvastijätuvormid, sealhulgas urnimüürid ja puude matmised.

Hukkunu kodu hõlmab Villachis enam kui 16 000 hauaplatsi, mille eest hoolitseb linnaroheline osakond. Need kalmistud ei ole ainult mälestuspaigad, vaid ka olulised rohealad, mis toetavad bioloogilise mitmekesisuse kõrget taset. Lilleniidud, vanad puud ning mitmekesine linnu- ja putukaelu loovad harmoonilise keskkonna, mis aitab kaasa kodanike looduslähedusele. Kunstilised elemendid, mis nende kohtade ilmet üha enam kujundavad, muudavad need linnaelu eriliseks osaks.

Eriüritused kõigi pühakute päeva ümber

Üks tähtsamaid kuupäevi, mis on seotud kõigi pühakute päevaga Villachis, on 1. novembril aupärgade asetamine auhaudadele, millele järgneb kell 18.00 pühakutepäeva kontsert Ingrid Jahniga keskkalmistu pidusaalis. Hauaõnnistamised toimuvad sel päeval erinevatel aegadel mitmes kohas:

• 10:00 Uhr – Maria Gail
• 11:30 Uhr – Waldfriedhof/Mittewald
• 14:00 Uhr – Friedhof St. Martin
• 14:45 Uhr – Waldfriedhof
• 14:30 Uhr – Zentralfriedhof, Gedenkfeier in der Zeremonienhalle
• 14:00 Uhr – St. Ruprecht
• 15:15 Uhr – Zauchen
• 16:00 Uhr – St. Ulrich

2. ja 3. novembri sündmused täiendavad lahkunu austust ning julgustavad mõtisklema elu ja surma üle.

Kalmistukultuuri ajalooline areng

Tänapäeva surnuaedadele viivat teed tähistab pikk ajalugu. Nagu Planet Wissen teatab, tekkisid esimesed keskklassi matmispaigad Vana-Egiptuses ning kreeklaste ja roomlaste seas olid sageli linnad, samas kui vaesemad inimesed matsid sageli maha. Kristluse tulekuga hakati rajama ühiskondlikke matmispaiku, mis arenesid edasi läbi sajandite. Kalmistute kasutuselevõtt väljaspool linnu 14. sajandil oli järjekordne oluline samm hügieenitingimuste arvestamisel.

Tänapäeva saksa kalmistukultuur on nende ajalooliste arengute tulemus. UNESCO andmetel hõlmab see erinevaid kultuurilisi väljendusi, sealhulgas rituaale leina individuaalseks töötlemiseks ja haudade kujundamist mälestusaedadeks. See kultuur on dünaamiline ja arenev, eriti seoses urnimatuste sagenemisega, mis mõjutab kalmistute ilmet ja elatud kultuuri.

Kalmistud on seega palju enamat kui lihtsalt viimased puhkepaigad; Need on elukohad, kus toimub kohtumine, mälestus ja kultuuriline areng, mis arenevad jätkuvalt kooskõlas looduse ja kogukonna vajadustega.