Patriotismiikooni elu ja pärand Hermine Orian: Hüvastijätt

Patriotismiikooni elu ja pärand Hermine Orian: Hüvastijätt

Hermine Orian, Lõuna-Tirooli traagilise ajaloo üks viimaseid elavaid tunnistajaid, suri 16. mail 2025. aastal 106-aastasena. Ta sündis 1919. aastal austerlasena ja koges oma kodumaa vägivaldset itaalistamist. Tema vastupanu rõhumisele ilmneb eriti selgelt katakombiõpetaja rollis, kus ta õpetas 1920. aastatel salaja saksa keelt kõnelevaid lapsi, samal ajal kui õppekeeleks oli lubatud ainult itaalia keel. Need "katakombikoolid" olid märk vastupanust fašistlikule režiimile, mis keelustas saksa keele ja sundis elanikkonda assimileeruma. Orian liitus illegaalsete õpetajate võrgustikuga 13-aastaselt ning andis repressioonide ajal edasi oma teadmisi ja identiteeti.

Teda on aastate jooksul tunnustatud erinevate autasudega, sealhulgas Tirooli osariigi teeneteordeniga 1960. aastatel. Pärast Teist maailmasõda lubati tal lõpuks ametlikult õpetajana töötada, kuid pikad Austria kodakondsuse otsingud jäid kuni surmani täitmata. Oma 103. sünnipäeval avaldas ta soovi saada puna-valge-punane pass, mis illustreerib Lõuna-Tirooli elanikkonna jätkuvaid raskusi seoses rahvusliku identiteedi ja kodakondsusega. FPÖ Lõuna-Tirooli pressiesindaja Christofer Ranzmaier kritiseeris seda tegematajätmist ja nimetas seda häbiväärseks, et Austria eitas Orianit austerlasena tema soovi surra.

Vaidlus kodakondsuse üle

Hermine Oriani juhtum on sümptom Lõuna-Tiroollaste jätkuvatest probleemidest seoses kodakondsuse ja rahvusliku identiteediga. Viimastel aastatel on lõuna-tiroollaste olukorra parandamiseks tehtud palju avalikke ja poliitilisi algatusi. Ranzmaier kutsus üles kodakondsuse andmise tava ümber mõtlema ja palus lubada lõunatiroollastele topeltkodakondsust. Seda tuleks teha ka austuse märgina selle elanikkonna tugeva Austria enesekuvandi vastu. Puna-valge-punase passiga paljudest rohkem austerlane Orian võitles oma kodakondsuse eest pikka aega, kuid ka pärast tema surma säilib paljude lõunatiroollaste soov võrdsuse ja tunnustuse järele.

2019. aastal võttis rahvusnõukogu vastu resolutsiooni, mis lubab lõuna-tiroollastel omada topeltkodakondsust, kuid rakendamist pole veel toimunud. Praegused kodakondsuse tunnustamise menetlused siseministeeriumis veel käivad, kuid vastutajad nagu siseminister Gerhard Karner ja kantsler Karl Nehammer seda plahvatusohtlikku teemat ei kommenteeri. See on põhjustanud avalikku rahulolematust, mida väljendati ka sellistel kogunemistel, nagu Lõuna-Tirooli laskurmeeste kogunemine Viinis 2023. aasta aprillis, kui nad avaldasid meelt Oriani murede eest. Selles kontekstis rõhutas kardinal Schönborn kogukonna ühtekuuluvust kui „elatud solidaarsuse märki”.

Lõuna-Tirooli ajalooline kontekst

Lõuna-Tirol vaatab tagasi sündmusterohkele ajaloole, mis ulatub varastest aegadest tänapäevani. Iseseisev ajalugu algas Itaalia vägede okupeerimisega 1918. aasta novembris ja sellele järgnenud kaotusega Austriale Saint-Germaini lepinguga 1919. aastal. Demograafiliste arengute järgi oli Lõuna-Tiroolis sel ajal 89% saksakeelne enamus. 1922. aastal Mussolini juhtimisel alanud itaaliastumise faas tõi kaasa sunnitud assimilatsioonimeetmed, mis mõjutasid tõsiselt Lõuna-Tirooli iseloomu ja hariduskeelt. Piirkond on seega eeskujulik koht identiteedi, rahvuse ja etniliste vähemuste õiguste käsitlemisel Euroopas.

Lõuna-Tiroolis valitsevad endiselt pinged erinevate keelerühmade vahel, eriti haridussüsteemis. Vaatamata ulatuslikule omavalitsusele 1972. aasta autonoomia statuudi kaudu ja Lõuna-Tirooli rahva mitmesuguste õiguste seaduslikule tunnustamisele, on poliitiline kliima endiselt keeruline. 2020. aastal avati Tirooli ebaõiglase jagunemise mälestusmärk, mis sümboliseerib paljude lõunatiroollaste jätkuvat igatsust ühtsuse ja tunnustuse järele. Oriani surm tuletab meelde neid kõrgetasemelisi meediaprobleeme ning käimasolevat võitlust kultuurilise identiteedi ja poliitilise võrdsuse eest.