Kastisüsteem Indias: miks see järgmisel loendusel registreeritakse?

Kastisüsteem Indias: miks see järgmisel loendusel registreeritakse?

Miljonite India inimeste jaoks kujundab tuhandeid aastaid eksisteerinud jäik kastisüsteem jätkuvalt paljusid igapäevaelu aspekte – alates suhtlusringkondadest ja lõpetades kohtinguvalikutega ning lõpetades töövõimaluste ja haridusega. India valitsus on pikka aega rõhutanud, et hierarhilistel sotsiaalsetel struktuuridel pole maailma kõige suurema rahvaarvuga riigis kohta, ja keelustas kastipõhise diskrimineerimise 1950. aastal. Seda üllatavam oli peaminister Narendra Modi valitsuse teade, et kastid registreeritakse eelseisval rahvaloendusel esimest korda pärast 1931. aastat – kui India oli veel Briti koloonia.

Ajalooline samm

Kasti salvestamine "tagab, et meie sotsiaalne ühtekuuluvus ei satuks poliitilise surve alla", ütles valitsus nende pressiteade aprillis. "See aitab ühiskonnal saada majanduslikult ja sotsiaalselt tugevamaks ning riigi edusammud jätkuvad takistamatult." Teatises ei toodud aga üksikasju selle kohta, kuidas kastiandmeid kogutakse ega isegi millal toimub loendus, mida on alates selle algsest kuupäevast 2021. aastal korduvalt edasi lükatud.

Kast ja sotsiaalne ebavõrdsus

Teade on taaskäivitanud pikaajalise arutelu selle üle, kas kastidesse registreerimine toetab ebasoodsas olukorras olevaid rühmi või tugevdab ühiskonna lõhenemist. India Rahvastikufondi tegevdirektor Poonam Muttreja ütles, et kastide loendus "sunnib osariiki tegelema struktuurse ebavõrdsusega, mis on sageli poliitiliselt ja sotsiaalselt ebamugav." Kastiandmete puudumine viimase sajandi jooksul on jätnud meid tundma "peaaegu pimedaks," jätkas Muttreja, "kujundades hämaras poliitikat, väites, et taotleme sotsiaalset õiglust. Seetõttu on järgmine loendus ajalooline loendus."

Mis on kast?

India kastisüsteemi juured on hinduistlikes pühakirjades ja läbi ajaloo on elanikkond jaganud hierarhiasse, mis määrab inimeste elukutsed, elukoha ja abiellujad selle perekonna põhjal, kuhu nad sündisid. Tänapäeval tunnevad end teatud kastidega ka paljud India mittehindud, sealhulgas moslemid, kristlased, džainistid ja budistid. Seal on mitu peamist kasti ja tuhandeid alamkaste – alates tipus asuvatest braahmanidest, kes olid traditsiooniliselt preestrid või õpetlased, kuni dalitideni, keda varem nimetati "puutumatuteks", kes olid sunnitud töötama koristajate ja prügikorjajatena.

Püsiv ebavõrdsus

Sajandeid peeti madalaimal tasemel olevaid kaste – dalite ja marginaliseeritud põlisrahvaste indiaanlasi – „ebapuhtaks”. Mõnel juhul keelati neil isegi kõrgemate kastide majadesse või templitesse sisenemine ning nad pidid sööma ja jooma ühisruumides eraldi nõudest. India püüdis pärast Suurbritanniast iseseisvumist 1947. aastal teha uut algust ja tegi oma uues põhiseaduses mitmeid muudatusi. Kinnitatavate tegevuskvootide ja muude hüvede määramiseks kehtestati konkreetsed kastide kategooriad – lõppkokkuvõttes reserveeriti 50% valitsus- ja hariduskohtadest ebasoodsas olukorras olevatele kastidele. Lisaks kaotati mõiste "puutumatus" ja keelustati kastipõhine diskrimineerimine.

Loendus lootuse ja skeptitsismi vahel

Otsus lõpetada rahvaloendusel kastide loendamine oli osa sellest missioonist. "Pärast iseseisvumist hoidus India osariik meelega rahvaloendusel kastide arvestamisest," selgitas Muttreja. "Arvati, et kaste ei tohiks rõhutada ja demokraatias võrdsustab see ennast." Aga seda ei juhtunud. Kuigi kastide eraldamise kõvad piirid on aja jooksul nõrgenenud, eriti linnapiirkondades, on eri kastide vahel endiselt märkimisväärsed erinevused jõukuses, tervises ja hariduses. Muttreja lisas, et kõige ebasoodsamas olukorras olevates kastides on kirjaoskamatuse ja alatoitluse määr kõrgem ning nad saavad vähem sotsiaalteenuseid, nagu rasedus- ja reproduktiivtervishoid.

Poliitiline ulatus ja valijate käitumine

Käimasolevad lahknevused on õhutanud üleskutseid kastide loenduse korraldamiseks, paljud väidavad, et andmeid saab kasutada valitsuse suurema toetuse tagamiseks ja ressursside ümberjagamiseks haavatavatele rühmadele. Mõnes osariigis – näiteks Biharis, mis on üks India vaesemaid osariike – on kohalikud võimud korraldanud oma küsitlused, mis on kutsunud Modi ja Bharatiya Janata Partei (BJP) eeskuju järgima. Nüüd tundub, et nad seda teevad.

Poliitiline manööver?

Modi on pikka aega vastu seisnud katsetele määratleda elanikkonda traditsiooniliste kastiliinide järgi, öeldes, et neli "peamist kasti" on vaesed, noored, naised ja põllumehed – ja et nende edendamine tooks kasu kogu riigi arengule. Kuid kasvav rahulolematus ebasoodsas olukorras olevate kastide seas on 2024. aasta riiklike valimiste lähenedes tugevdanud opositsiooniparteid. Need valimised tõid üllatava tulemuse: kuigi Modi võitis kolmanda ametiaja, ei suutnud BJP parlamendis enamust võita, mis vähendas oma võimu. Modi vastased peavad tema nihet kastide loendusel poliitiliseks manöövriks, et võita toetust eelseisvatel osariigi valimistel, eriti Biharis – lahinguvälja osariigis, kus see teema on eriti tundlik.

Vaidlused ja väljakutsed

Kõik ei toeta kastide loendust. Oponendid väidavad, et rahvas peaks püüdma nendest nimetustest eemalduda, mitte neid vormistada. Mõned usuvad, et valitsuse poliitika, nagu positiivne tegevus, peaks põhinema muudel kriteeriumidel, nagu sotsiaalmajanduslik klass. Muttreja ja Desai on seisukohal, et kastiloendus on hilinenud. Nad usuvad, et nende andmete kogumine sunnib valitsust tegutsema ja enam ei saa eirata, et kastipõhine diskrimineerimine on endiselt valitsev. "Andmete kogumine võib kujundada valitsuse rahastamist, näiteks koolide ja tervishoiu rahastamise eraldistes," ütles Muttreja. "See aitab tagada, et kvoodid kajastaksid tegelikke puudusi, mitte ainult ajaloolisi pretsedente."

Kui uued rahvaloenduse andmed on kättesaadavad, saab valitsus optimeerida ressursside jaotust ja vastata täpselt ühiskonna hetkevajadustele. Arutelu kastide loenduse üle näitab, et sellised teemad nagu sotsiaalne õiglus ja võrdsed võimalused on Indias endiselt väga aktuaalsed.