Miks eelistame rääkida minevikust: uus lähenemine aja tajumisele

Miks eelistame rääkida minevikust: uus lähenemine aja tajumisele

Dartmouthi ülikooli teadlaste juhitud uus uuring näitab, et inimesed suudavad paremini järeldada teavet mineviku kohta kui teha ennustusi tuleviku kohta. See tulemus avaldati ajakirjas Nature Communications ja kujutab endast huvitavat keerdkäiku varasemates uuringutes.

Traditsiooniliselt eeldati, et inimesed oskavad ühtviisi hästi ära arvata nii tundmatut minevikku kui ka tulevikku. See eeldus põhines aga eelkõige lihtsatel arvude ja kujundite jadadel. Uued leiud pärinevad realistlikumatest stsenaariumidest, kus inimesed vaatavad katkendeid teledraamadest, naguMiks naised tapavadjaJuhatajakaalus.

Eksperimentaalne seadistus

Uuringus näidati osalejatele stseene tegelaskujudest juhitud sarjast. Nende ülesanne oli kas arvata eelnevaid sündmusi või teha ennustusi eelseisvate tegude kohta. Tulemused olid selged: katsealused esinesid alati paremini, kui oli vaja hinnata, mis juhtus varem, võrreldes tulevaste sündmuste ennustamisega.

Selle erinevuse võtmeteguriks oli see, et tegelaste dialoogis viidati sageli minevikusündmustele. Katsealustel oli seega rohkem vihjeid, millega töötada, mis tegi mineviku kohta järelduste tegemise lihtsamaks. Ühe juhtiva autori ja psühholoogiaprofessori Jeremy Manningi sõnul oli see uurimistöö märkimisväärne aspekt.

"Meie tulemused näitavad, et inimesed räägivad minevikust keskmiselt poolteist korda sagedamini kui tulevikust," selgitab Manning. Uurijad analüüsisid ka vestlusi erinevatest žanritest, sealhulgas kirjandusest ja filmidest, ning leidsid, et nii väljamõeldud kui ka päristegelased näitavad seda tendentsi.

Veel üks põnev aspekt on mõiste "aja psühholoogiline noolesuund". See nähtus kirjeldab tasakaalustamatust meie mineviku ja tuleviku teadmiste vahel. Juhtautor Xinming Xu selgitab, et need asümmeetrilised teadmised muutuvad ilmseks mitte ainult meile endile, vaid ka teistele.

Lisaks Manningile ja Xule osalesid uuringus ka Ziyan Zhu Pekingi ülikoolist ja Xueyao Zheng Pekingi tavaülikoolist. Nende töö annab uusi teadmisi inimeste käitumisest ja sellest, kuidas me mälestusi tõlgendame ja edastame.