Pantvangist lootusetuseni: ellujäänu räägib oma kannatustest

Pantvangist lootusetuseni: ellujäänu räägib oma kannatustest

Tal Shoham, kelle Hamasi terroristid röövisid Kibbutz Be'eris 7. oktoobril 2023, andis pärast 505 päeva vangistust oma kogemustele sünge hinnangu. "Hamasi terroristide silmad olid täis mõrvarlikku soovi," kirjeldab ta ühes intervjuus. Gazast vaid nelja kilomeetri kaugusel asuv ja kunagine rahulik paik kibbuts on nüüdseks mandunud varemeteks, mis peegeldab konflikti õudusi. See on Shohami kolmas visiit oma röövimispaika ja tagasipöörduja kirjeldab seda tagasipöördumist äärmiselt valulikuna. Vangistuse ajal kannatas Shoham tohutut psühholoogilist ja füüsilist stressi, kusjuures kõige enam painas teda ebakindlus perekonna saatuse üle. Õnneks suutis ta oma perega taasühineda, välja arvatud tema äia, kes mõrvati päeval, mil ta rööviti.

Oma vangistajatega korduvalt vestelnud Shoham ütleb samuti, et ei näe Gaza praeguse põlvkonna puhul rahu lootust. Tema silmis õhutavad selles ühiskonnas lokkavat vihkamist veelgi haridussüsteem ja õpikud. Shoham usub, et kulub vähemalt põlvkond, enne kui tekib tõeline võimalus rahu saavutamiseks. Seda pessimistlikku seisukohta kinnitavad ekspertide avaldused.

Pantvangis hoidmise psühholoogilised tagajärjed

Psühhiaater ja psühhoterapeut hr Jatzko tegeleb intensiivselt pantvangis viibimise psühholoogiliste mõjudega ning hoiab silma peal keerulisel olukorral Gazas. Jatzko rõhutab, et pantvangid kannatavad sageli suure ebakindluse käes oma vabastamise suhtes, mis toob kaasa tõsise psühholoogilise stressi. Pidev hirm vägivalla ees ja ebakindlus suurendavad tohutult psühholoogilisi tagajärgi. Lootus on psühholoogiliselt stabiilsena püsimiseks ülioluline. Kogukondlik ja emotsionaalne tugi mängivad mõjutatud inimeste psühholoogilise heaolu edendamisel keskset rolli.

Lapsed reageerivad pantvangis olemisele erinevalt kui täiskasvanud ja vajavad spetsiaalset terapeutilist lähenemist. Ka Gaza sektori palestiinlaste psühholoogiline olukord on jätkuvalt pingeline. Paljud kannatavad hirmu ja kaotuse all ning pidev oht suurendab posttraumaatilise stressihäire (PTSD) riski. WHO on mures konflikti pikaajaliste psühholoogiliste tagajärgede pärast ja nõuab psühhosotsiaalset tuge Gaza elanikele.

Trauma vari

Pidevad sireenialarmid Iisraelis ja Läänekalda teatud piirkondades loovad hirmuõhkkonna. Zürichi ülikooli psühholoogiainstituudi psühhotraumatoloogi Rahel Bachemi sõnul viib pidev oht tsiviilelanikkonna vastupanuvõime languseni. Traumaatilised kogemused võivad põhjustada viha ja kättemaksutunnet ning veelgi vähendada konflikti osapoolte dialoogivalmidust. Psühholoogilise survet suurendavad pidevalt korduvad vägivallapildid, mis killustab ühiskonda veelgi.

Dialoog konflikti osapoolte vahel tundub äärmiselt keeruline, eriti kuna vastastikune usaldamatus kasvab pidevalt. Selles konfliktis saadud trauma võib edasi anda tulevastele põlvedele. Suhtlemine laste kasvatamise traumadest on sotsiaalse usaldamatuse ja vägivallaspiraalide murdmiseks ülioluline.

On selge, et minevikuga leppimine ning dialoogile ja leppimisele keskendumine on kollektiivsetest traumadest ülesaamiseks ja tulevaste konfliktide ärahoidmiseks hädavajalikud. Üleminekuõigus, mis hõlmab vastutust ja taastamist, võib olla tee tervenemisele.