Paremradikaal Müller: Satiir näitab Saksamaa varjukülgi!

Paremradikaal Müller: Satiir näitab Saksamaa varjukülgi!

Schauspiel Frankfurdis on kavas režissöör Nuran David Calise uus teos: "Lekked. Möllnist Hanausse". Esilinastus toimub järgmisel laupäeval. See terav satiir võtab vaatluse alla Saksamaa ajalugu alates 1945. aastast, mis on läbi põimunud paremäärmuslusega. Calis käsitleb olulisi rassistlikke juhtumeid, alustades 1992. aasta mõrvadest Möllnis, läbi NSU mõrvade ja lõpetades rünnakuga Hanaus. Neli näitlejat kehastavad erinevaid tegelasi klounidest põhiseaduslike agentideni ja kommenteerivad kujul, mis seab tuntud inimesed vastamisi reaktsiooniliste ideoloogiate jõhkrusega. Nagu saidil hessenschau.de varem teatati, soovib Calis kasutada seda kunstilise vastupanuna toimivat satiiri, et anda vaatajatele mõjuvõimu tunne ja võidelda paremäärmuslike jõudude õhutatud hirmu vastu.

Samas murettekitav reaalsus

See esilinastus toimub kontekstis, kus Saksamaa debatid rände ja ühiskonna üle näitavad murettekitavaid tendentse. Kui Calis toob välja satiiri sobivuse parempoolsete struktuuride absurdsuse ja rumaluse paljastamiseks, siis see viitab ka päevakajalisele ühiskonnakriitikale, mis selgub filmis “Ta on tagasi”. Selles filmis, nagu teatab kunstundfilm.de, katapulteerub ajalooline Adolf Hitler, keda imeliselt kehastab Oliver Masucci, tänapäeva maailma. Tema naasmine on lavastatud masendava satiirina, milles kodanike reaktsioonid näitavad veidrat taipamist: paljud tervitavad juhti nii, nagu võiks temast saada uus telestaar. Ulguvat enamust, kes näitavad üles mõistmist oma rumalate eelarvamuste suhtes, esitavad filmi tegijad kommentaarina riigile, kus radari all vohavad pealetungivad ja populistlikud vaated.

Mõlemas projektis saab selgeks, et kunst pole mitte ainult meelelahutus, vaid ka omamoodi relv ühiskonna kurjakuulutavate voolude vastu. Kui Calis tahab paljastada paremäärmusluse ja võimude vahelist põimumist, siis “Ta on tagasi” näitab omal moel, kuidas ohtlikud ideoloogiad võivad taas ühiskondlikku teadvusse tungida. Selles mõttes rõhutavad mõlemad institutsioonid probleemi kiireloomulisust ja julgustavad inimesi enda seisukohta kriitiliselt kahtluse alla seadma.

Intensiivne diskursus parempoolse stseeni ohtudest on vajalikum kui kunagi varem ning seda tõstetakse esile nii teatrites kui ka filmides.