Parempoolne radikaalne Müller: satiir näitab Saksamaa tumedat külge!

Parempoolne radikaalne Müller: satiir näitab Saksamaa tumedat külge!

Frankfurt, Deutschland - Programmis on režissööri Nuran David Cali uus töö: "Lekkeid. Möllnist Hanausse". Esietendus toimub järgmisel laupäeval. Selles teravas satiiris on alates 1945. aastast esile tõstetud Saksamaa ajalugu, mis on põimitud parempoolse äärmuslusega. Calis pöördub oluliste rassistlike juhtumite poole, alustades Mölln 1992 mõrvadest ja NSU mõrvudest Hanau rünnakuni. Neli osalejat kehastavad erinevaid figuure klounidest põhiseaduslike kaitsjateni ja kommenteerivad vormis, mis on hästi tuntud reaktsiooniliste ideoloogiate jõhkrusega. Nagu juba Hessenschau.de kohta teatati, soovib Calis selle satiiriga pealtvaatajatele mõjuvõimu suurendamise tunnet edastada, mis toimib kunstilise vastupanuna, ja võitleb hirmu vastu, mida õhutavad parempoolsed äärmuslased.

samal ajal murettekitav reaalsus

See esilinastus toimub kontekstis, kus Saksamaa arutelud rände ja ühiskonna üle näitavad murettekitavaid kalduvusi. Kui Calis viib satiiri sobivuse, et paljastada parempoolsete struktuuride absurdsus ja rumalus, viitab see ka praegusele sotsiaalkriitikale, mis saab filmis "Ta on tagasi" selgeks. Selles filmis, nagu teatati Kunstundfilm.de kohta, on ajalooline Adolf Hitler, keda kehastab imeliselt Oliver Masucci, tänapäevasesse maailma. Tema tagasitulek on lavastatud kui rõhuv satiir, kus kodanike reaktsioonid tunnistavad hirmutavat ülevaadet: paljud tervitavad juhendit, nagu võiks olla uus teletäht. Noort enamust, mis näitab nende rumalate eelarvamuste mõistmist, esindavad filmi loojad kui kommentaar riigile, kus ründavad ja populistlikud vaated õitsevad radari all.

Mõlemas projektis saab selgeks, et kunst ei toimi mitte ainult meelelahutusena, vaid ka omamoodi relvana ühiskonna pahaendeliste voolude vastu. Ehkki Calis soovib paljastada parempoolse ekstremismi ja võimude vahelise takerdumise, näitab ta omal moel "ta on tagasi", kui ohtlikud ideoloogiad võivad taas tungida sotsiaalsesse teadlikkusesse. Selles mõttes illustreerivad mõlemad asutused teema kiireloomulisust ja kutsuvad üles oma seisukohta kriitiliselt kahtlema.

Õigest stseenist tulenevate ohtude intensiivne diskursus on vajalik kui kunagi varem ja see on teravalt valgustatud nii teatrites kui ka filmis.