Hundid Kärntenis: terve mõistuse võit või ähvardav oht?
Kärnteni põllumajanduse esindajad tervitavad ELi otsust vähendada hundikaitse staatust kui piirkonna jaoks olulist sammu.

Hundid Kärntenis: terve mõistuse võit või ähvardav oht?
ELi viimane otsus huntide kaitsestaatust alandada põhjustab Kärnteni põllumeeste seas kibedaid arutelusid ja pahameelt. Nagu Kärnteni Põllumajanduskoda teatab, tähistati seda otsust kui "terve mõistuse võitu". President Siegfried Huber ei näe huntide kontrollimatut levikut enam jätkusuutlikuna. Tema ja teised põllumajanduse esindajad nõuavad nüüd õigusraamistiku, eelkõige Berni konventsiooni ja elupaikade direktiivi viivitamatut muutmist, et leevendada karjakasvatuse koormust. Huber jätkas, et Euroopas on hundipopulatsioon kasvanud umbes 20 300 loomani, mistõttu tapetakse igal aastal umbes 65 000 karilooma.
Põllumajanduslikud reaktsioonid
Reaktsioonid otsusele on olnud põllumajanduse seisukohast püsivalt positiivsed. Põllumajandusametnik Martin Gruber kirjeldas arengut kui "olulist esimest sammu" kogu ELi hõlmavas hundihalduses. Uudist tähistati ka poliitilisel tasandil: põllumajandusminister Norbert Totschnig näeb selles verstaposti suurkiskja reguleerimise hõlbustamisel. Totschnig hoiatas, et probleem ulatub palju kaugemale loomade kaotustest, sest hundid kaotavad üha enam oma hirmu inimeste ees. Sellega seoses rõhutas ta vajadust ennetada hundirünnakuid, et tagada elanikkonna turvalisus.
Olukorra teeb aga hullemaks küsimus, kui kaua võib kuluda õigusraamistiku tegeliku kohandamiseni. LK presidendi Huberi sõnul võiks vetovaidlus otsusele veel kolme kuu jooksul mõju avaldada, kuid seda peetakse ebatõenäoliseks. Seetõttu jääb üle oodata, kui kiiresti EL ja selle liikmesriigid tegutsevad. Kuigi pooldajad nõuavad kaitsestaatuse leevendamist, hoiatavad keskkonnarühmad, nagu WWF, selle otsuse võimalike negatiivsete tagajärgede eest ja nõuavad selle asemel karja kaitse suurendamist. WWF-i ekspert Christian Pichler kirjeldas otsust kui "valesignaali" ja kutsus üles võtma karjade kaitsmiseks rohkem teaduspõhiseid meetmeid.
Areng näitab tasakaalustamatust põllumajanduse ja liigikaitse huvide vahel ning EL-ile kasvab surve leida lõpuks mõlemale poolele õigust andev lahendus. Järgmised nädalad on otsustava tähtsusega, et näha, kas suuniste muudatused ka tegelikult ellu viiakse ja milliseid samme Euroopa institutsioonid edasi astuvad.