Õudus, muusika ja abielukriis: Chavrieri Kalkwerk festivalil!

Õudus, muusika ja abielukriis: Chavrieri Kalkwerk festivalil!

Alates 5. juunist 2025 saab Viini festivalil näha Séverine Chavrierit oma lavastusega Thomas Bernhardi “Kalkwerk”. Sellel lavastusel on suur tähtsus, kuna see esindab Chavrieri esimest lavastust Austrias, kuigi seda näidati edukalt juba 2022. aastal Barcelonas pealkirja all “Ils nous ont oubliés”. Oma teose ümberkujundamises ühendab Chavrier klaustrofoobse õuduse ja psühholoogilise piinamise muusika, videote ja linnulauludega. Etendus kestab ligi neli tundi ja on kujundatud nagu muusikaline luuletus abielu lagunemisest.

1970. aastal ilmunud “Kalkwerk” räägib ebavõrdsest paarisuhtest eraldatud, steriilses kohas, mida iseloomustab valge ja must värvilahendus. Lavastus kirjeldab härra Konradi elu, meest, kes unistab suurest esseest kuulmisest, kuid ei suuda oma reaalsust täita. Tema naine, kes on kõndimisraskustega peategelane, on nõrk ja tema elu kontekst tekitab härra Konradi rahutust. Neid inimestevahelisi pingeid uurib intensiivselt Chavrier, kes tutvustab suhetes kujutatud vägivalla paremaks illustreerimiseks kolmandat tegelast, õde.

Muusikalised elemendid ja inspiratsioon

Chavrieri lavastus läheb traditsioonilisest teatrist kaugemale ja on läbi põimitud muusikaliste elementidega. Ta kirjeldab oma tööd kui "orgaanilist tervikut", mis on võrreldav muusika teema ja variatsiooni kontseptsiooniga. Inspireerituna režissööridest nagu Ingmar Bergman ja Stanley Kubrick, laseb Chavrier oma teoses keskkonnal endal muusikaks saada, kasutades näiteks keldrist kostvaid hääli ja löökpillidena toimivaid kipsplaate. See heli ja visuaalse esituse vaheline liides on mõeldud otse publikule pöördumiseks ja nende emotsionaalseks edastamiseks.

Chavrier lõi lavastusse ka Elfriede Jelineki lauseid, luues huvitava seose kahe olulise Austria autori vahel. See loominguline valik aitab kaasa Chavrieri lavastuses leiduvale karakterite sünteesile, käsitledes jälgimise ja kontrolli aspekte.

Isiklik side Austria kirjandusega

Hoolimata tema sügavast lähedasest Austria kirjandusega, on see esimene võimalus Austria publikule Chavrieri teost otseülekandes kogeda. Šveitsis on ta juba astunud samme noorte publiku meelitamiseks teatrisse ning tema lavastuses “Aria da Capo” on ühendatud ooperiaariad kaasaegse meediaga, näiteks mobiiltelefonivideotega. See uuenduslik lähenemine viitab sellele, et ta soovib ka edaspidi publikule uute vormide ja sisuga väljakutseid esitada.

Jääb põnev näha, kuidas Viini publik Chavrieri kaasahaaravale lavastusele reageerib. “Kalkwerk” ei paku mitte ainult psühholoogilist sügavust ja emotsionaalset intensiivsust, vaid avab ka diskursuse jälgimise ja inimsuhete tänapäevastel teemadel. Etendus tõotab kujuneda unustamatuks elamuseks, mis on ühtaegu mõtlemapanev ja meeleline.

Samal ajal jääb Bernhardi loomingu keerukus kultuurisektorile oluliseks. Bernhard ise oli tuntud kriitilise hoiaku poolest auhindade ja kirjandusmaailma suhtes, mis selgub tema postuumselt ilmunud teosest “Minu auhinnad”. Kuigi Chavrier uurib Bernhardi teemasid, meenutab ta ka tema ambivalentset suhet kunsti ja kultuuriga.

Üldiselt lubab „Kalkwerki” lavastus mitte ainult sügavat sissevaadet inimpsüühika sügavustesse, vaid ka põnevat uurimist Austria kultuurilisest identiteedist ja kunsti rollist meie ühiskonnas.