Tumedad mälestused: kuidas puhkekodud kujundasid lapsi igaveseks
Tumedad mälestused: kuidas puhkekodud kujundasid lapsi igaveseks
Bettina Rosenberger, nüüd 61 -aastane, ei taha 1975. aastat meeles pidada. Ta veetis oma suvepuhkuse puhkekodus Musta metsas, kus ta tundis end lõksus. "Nagu vanglas," kirjeldab naine seal valitsenud rangeid reegleid. Kuulutati välja kaksteist tundi puhkamist ja isegi tualettruum oli keelatud ettevõtmine. Igaüks, kes sosistamise ajal tabati, pidi olema külma koridoris - karistus, mida tuleks pikka aega meeles pidada.
Rosenberger naasis sellest ajast vaikselt ja kurb, erines väga õnnelikust lapsest, kes ta kunagi oli olnud. Nende jaoks on endiselt mälestused halvast toidust ja mis tahes heli keelamisest. Need kogemused ei kujundanud mitte ainult tema lapsepõlve, vaid ka hilisemat elu, kuna ta tegutses konfliktide vältimiseks sageli hoolikalt ja ärevalt.
lause laste reaalsus
Kokku hinnati teadlaste hinnangul lapsepõlves niinimetatud puhkemajadesse umbes miljon Baden-Württembergi last. Need institutsioonid, mida sageli haldasid erinevad pakkujad, näiteks kirikud või avalikud organisatsioonid, olid algselt mõeldud tervisedenduse teenimiseks. Kuid paljud lapsed ei kannatanud mitte ainult halva hoolitsuse, vaid ka vägivalla ja hooletussejätmise all.Baden-Württembergi riigiarhiivi projektirühm on nüüd leidnud, et tolleaegsest vägivallast ja väärkohtlemisest oli kannatanud. Üle kahe aasta on teadlased ja umbes 100 mõjutatud inimest uurinud selle "saatmise" mõju. Rosenberger on üks paljudest, kelle ajalugu on mõjutanud arst, kes soovitab oma vanemad koju saata, et võimaldada neil "tasuta". See sekkumine kahjustas teie lapsepõlve.
aruanded kuritarvitamise ja eraldatuse kohta
Eksperdid hindavad üleriigiliste mõjutatud laste laste koguarvu vahemikus 8 kuni 12 miljonit. Paljud mõjutatud inimesed teatasid rangetest reeglitest, füüsilisest karistusest, samuti seksualiseeritud vägivallast ja alatoitumusest. Rajatised olid sageli alarahastatud, mis tõi kaasa õpetajate ohtliku hooletuse. Kunagi rajatises tundsid lapsed sageli rohkem kui puuris olevaid loomi kui õnnelikud lapsed, kes peaksid taastuma.
Musta metsas oli aastatel 1949–1980 rohkem kui 470 sellist kodu, kusjuures see arv võiks endiselt suureneda, kuna dokumenteeritakse üha enam selliseid kohti. "Lapsed kartsid väga, et nad ei saanud enam koju tagasi minna," ütles projektijuht Christian Keitel Stuttgarti tulemuste esitamisel. Suur osa kodudest oli krooniliselt halvasti varustatud ja järelevalve jäi soovida.
Näitused ja reportaažid võimaldavad ellujäänutel lõpuks kuulda midagi, mida neile minevikus sageli on keelatud. Rosenberger ise suutis oma kogemustest vaid aastaid hiljem rääkida. "Arvasin, et teen oma vanematele haiget, kui ma neile sellest räägin," tunnistab naine. Isegi täna võtab ta osa iseenda -kergejõustiku rühmadest, mis aitavad tal kogeda seda, mida olete kogenud.
Tagasipöördumine pärast pühi oli paljudele lastele šokk, kuna nad ei leidnud kodus vajalikku tuge. Rosenberger mäletas hetke, kui isa ta rongijaamas võttis; Ta puhkes pisarates - mitte rõõmust, vaid sügavast valust, mida keegi ei tundunud olevat tunnustatud. "Ma ei tahtnud, et neil oleks süüdi südametunnistus," sõnas naine. See näitab, kui raske oli mõjutatud nende kogemusi jagada ajal, mil sellised teemad suures osas ühiskond tappis.
Näib, et laste lause teema pälvib üha enam tähelepanu. Eksperdid ja mõjutatud inimesed nõuavad nüüd, et kohutavad lood tunnustataks ja võetaks tõsiselt. Nende Saksamaa ajaloo tumedate peatükkide püsiv töötlemine pole mitte ainult mälu, vaid ka vajalik samm õigluse ja tunnustuse poole kõigile lastele, kes kannatasid laastavate tingimuste all.
Kommentare (0)