Reinhold Messner inspireerib Püha Antonis: lood elust mägironijana

Reinhold Messner inspireerib Püha Antonis: lood elust mägironijana

Arlbergi Wellcomi maailmameistrivõistluste saal täideti viimasele kohale 30. septembril, kui kuulus äärmuslik mägironija ja autor Reinhold Messner pidasid oma loengu "Elu kohta". Selle sündmuse põhjuseks polnud mitte ainult mägironimise vaimustus, vaid ka Messneri hiljutine 80. sünnipäev, mida ta oli tähistanud alles 17. septembril. Oma eripärase stiiliga rääkis ta oma karjäärist väikesest Lõuna -Tirooli talupoisist ühe kuulsaima seiklejani maailmas.

Loengu käigus laskis Messner oma kuulajatel oma kogemustes osaleda ja edastas muljetavaldavalt, miks dolomiidid on tema jaoks kõige ilusam koht maailmas. Viieaastaselt tõusis ta oma esimese tippkohtumise ja sai sellest, mida ta ise kirjeldab kui "horisontaalset" - keegi, kes otsib alati uusi vaatenurki ja kogemusi. "Veel üks põhjus orgust mäele ronimiseks oli uudishimu," sõnas ta, tehes selgeks tema värisematu armastuse ronimise ja looduse uurimise vastu.

lapsepõlve õpetused

Messner mainis, et ta oli Lõuna -Torli põllumeeste eluviisist palju õppinud, mis teda tänapäevalgi kujundab. Talle meenus, kuidas ema jättis ta ja tema venna vabadus, mille ta juhtis lastena ronima kaljuseintele. Ta kannab endiselt seda julgustust oma südames ja paljastas: "Ma elasin kasutu vallutajana", mis rõhutab tema kirge ronimise vastu.

Ta oli optimistlik, kui ta kirjeldas oma mägironimise algust, ja jätkas: "Tehes kasvasin mägironimiseks." Messner on elav legend, sest ta tegi kalju ronimist oma esimesse kirge enne, kui see muutus ka jääronimiseks oluliseks, eriti Mont Blancis. Tema moto "Tee on eesmärk, mitte tippkohtumine" viib tema filosoofia asja juurde ja näitab, et ta ei tähenda mitte ainult eesmärkide saavutamist, vaid ka teel olevaid kogemusi ja seiklusi.

kogemused ja väljakutsed

Loeng võttis emotsionaalsema pöörde, kui Messner jagas ekspeditsioonide ajal oma traagilisi kogemusi. Tema venna Güntheri surm Nanga Parbatil 1970. aastal kujundas teda jätkusuutlikult ja selle mälestus viis sügava mõtlemiseni mägironimise riskidele. "Kohalikud viisid mind selle ekspeditsiooniga orgu," ütles ta, luues valu ja kaotuse pildi, mis puudutas kõiki kohalviibijaid.

Kuid Messner ei lubanud end heidutada ja investeerida oma energiat sotsiaalvaldkonda, asutades Nepali koole, et anda lastele, eriti tüdrukutele, et juurde pääseda haridusele. "Mäed muutuvad tänapäeval globaalse soojenemise tõttu ohtlikumaks," hoiatas ta publikut, kui juhtis tähelepanu kliimamuutuste mõjule mägironimisele. Kriitiliste kommentaaridega massiturismi kohta rõhutas Messner, kui oluline on lugupidav viis mägedega suheldes. Ta rõhutas vajadust hea ettevalmistuse järele: "Enne kui ma Mount Everesti pärast lahkusin, lugesin kogu kirjandust", mis näitab, et teadmised ja planeerimine on äärmuslikus olemuselt ellujäämiseks üliolulised.

Messner vananemise ja sellega kaasneva võimet lahti lasta. "Kõik minu seiklused algavad pähe," ütles ta, viies publiku vaimsel teekonnal mööda maailma sellistesse kohtadesse nagu Himaalaja, poolus, Sahara ja Tiibet. Üritus oli muljetavaldav tunnistus tema elust ja üleskutse hinnata mägede ilu ja väljakutseid.