Barbara Scheller: vanaema varjupaigataotlejate ja tema lugude jaoks

Barbara Scheller: vanaema varjupaigataotlejate ja tema lugude jaoks

OSCHATZ. Liikuvas ülevaates räägib 66-aastane Barbara Scheller oma ajast väiksemate varjupaigataotlejate juhendajana endise kooli kampaania Lampersdorfis. Aastatel 2015–2018 hoolitses ta 18 noore mehe eest, kes olid põgenenud maailma kriisipiirkondadest. "Poistel polnud lapsepõlve, nagu me neid tunneme," selgitab põliselanik Oschatzer. Ta pakkus neile mitte ainult pea kohal katust, vaid ka armastavat hoolitsust, mis meenutas vanaema.

Scheller, mida koolitatakse automatiseerimistehnoloogia insenerina, mäletab esimestel päevadel, kui noored saabusid rebenenud jakkide ja purustatud kingadega. "Tahtsin neid lihtsalt aidata," ütleb naine. Palju kannatlikkuse ja loovuse tõttu õpetas ta neile saksa keelt, vaadates lastefilme ja mängides lihtsaid mänge. "Olin poiste jaoks nagu vanaema," muigab ta. Tema igapäevased ülesanded sisaldasid kõike alates hommikusöögist kuni arsti ja kodutöödeni.

Kodu noortele

Endine õpetaja hoolitses selle aja jooksul peaaegu 100 noore eest ja andis neile normaalsuse tunde. "Kodu oli nende jaoks koht, kuhu nad lõpuks kohale jõudsid," ütleb Scheller. Isegi pärast kodu sulgemist 2018. aastal hoidis ta ühendust paljude oma kaitsjatega. Mõni elab Wermsdorfis, Oschatzis, Tauchas, Torgaus, Leipzigis või Dresdenis ning on integreerunud ühiskonda hästi, paljud on asutanud peresid ja õppinud selliseid elukutseid nagu Cook või geriaatriaõde.

Scheller jätkub vabatahtlikuna ja on pühendunud varjupaigataotlejate muredele. "Aitan naturalisatsioonide, korteriotsingute ja isegi kodutööde osas," selgitab ta. Tema sõnum on selge: "Integreerimine tähendab, et neil inimestel on õigus elus osaleda." See palub ühiskonnal põgenike eest hoolitseda, sest "kui kõik hoolitseksid pagulase eest, oleks igal pagulasel kümme sõpra."