Dokumentaalfilmi esilinastus Hartheimi lossi kohta: mälu mälestusmärk

Dokumentaalfilmi esilinastus Hartheimi lossi kohta: mälu mälestusmärk

Alkoven, Österreich - 28. märtsil 2025 tähistasid Orf III-l dokumentaalfilmi “Schloss Hartheim-Natsi Mordanstalt” režissööri Thomas Hackli ja Martina Hechenbergeri esilinastusega. See dokumentatsioon valgustab Saksamaa Reichi suurimat Eutanaasia asutust Hartheimi lossi sünge pärandi, mis asub Austrias Ülem -Alkovenis. Lähedal sündinud Hacklil on selle ajaloolise kohaga isiklik seos. Naabrite ja sugulaste lood on nii vägivallatseja kui ka ohvrid on filmi kesksed komponendid, mis käsitlevad jõhkraid sündmusi aastatel 1940–1944.

Naaber Gabriele Hofer-Stelzhammer väljendab dokumentaalfilmis, et jälgis igal aastal Mauthauseni koonduslaagri vabastamispidusid. Need visiidid on osa ohvrite mälestusest, mille olulisust nõrgestas eriti lossi muutmine kogukonna sotsiaalkorteriteks. Olga Stoiber mäletab kohutavaid stseene, sealhulgas inimeste karjeid ja tüdruku pilti ilusas kleidis, mis tabati Hartheimi lossi.

julmused Hartheimis

Hartheimi loss muudeti 1940. aasta kevadel eutanaasia asutuseks osana SO -ga nimetatud “Action T4”. Ülevõtmine toimus Rudolf Lonaueri juhtimisel, Linzi arstist, kes juhtis tapmisvõimalust. Georg Renno oli tema asetäitja ja teda tsiteeritakse dokumentatsioonis, kus puudub ülevaade šokist toime pandud tegude eest. Selle rajatise esimesed ohvrid olid endised elanikud, kes olid seal varem majutatud. Gaasikambri mõrvad algasid 1940. aasta mais.

Osana salajasest eutanaasiaprogrammist mõrvati Hartheimis aastatel 1940–1944 umbes 30 000 inimest. Ohvrid olid peamiselt füüsiliste ja intellektuaalsete puuetega inimesed, samuti vaimuhaigused, mis tulid erinevatest hooldusasutustest ja psühhiaatrilistest asutustest. Isegi koonduslaagrite, näiteks Mauthausen-Guseni koonduslaagritest pärit töötundetu vangid toodi sinna gaasse.

Hartheimi lossi pärand

Hackli ja Hechenbergeri dokumentatsioon ühendab isiklikud lood eutanaasia asutuse praeguste uurimistulemustega. Need lähenemisviisid peaksid aitama paremini aktsepteerida Hartheimi "kurva pärijat" ja mitte unustada jõhkraid mälestusi. Ajaloolised analüüsid näitavad, et tapvad arstid ei võitle mitte ainult valimise ja küüditamise eest, vaid mängivad ka praeguse uurimistöö ja töötlemise keskset rolli.

Aastal 1944/45 tehti tapmissüsteemides esimene demonteerimistöö. See peaks takistama lossi varasema kasutamise meeldejätmist. Sellegipoolest jääb julmuste mälestus ellu, eriti tänu pidevate pingutuste tõttu selgitamiseks ja mälestuseks, kuidas see toimus Hartheimi õppimis- ja mälestusruumis, mis avati 2003. aastal.

Hartheimi mineviku uurimine on oluline, kuna paljud mõrvatud inimesed olid süsteemi elu süstemaatiliselt hävitanud süsteemi ohvrid. Teie saatus on ideoloogiliste ekstremismide ohtude mälestusmärk ja peaks julgustama meid kõiki mõtlema.