Dokumentaalfilmi esilinastus Hartheimi lossist: mälestusmärk

Dokumentaalfilmi esilinastus Hartheimi lossist: mälestusmärk

28. märtsil 2025 esilinastus ORF III-l režissööride Thomas Hackli ja Martina Hechenbergeri dokumentaalfilm “Hartheim Castle – The Nazi Murder Institute”. See dokumentaalfilm tõstab esile Ülem-Austria Alkovenis asuva Saksa impeeriumi suurima eutanaasiakeskuse Hartheimi lossi tumedat pärandit. Läheduses sündinud Hacklil on selle ajaloolise paigaga isiklik side. Aastatel 1940–1944 toimunud jõhkraid sündmusi käsitleva filmi keskseteks komponentideks on nii kurjategijate kui ka ohvrite naabrite ja sugulaste lood.

Naaber Gabriele Hofer-Stelzhammer räägib dokumentaalfilmis, et jälgib aasta-aastalt külastajaid enne Mauthauseni koonduslaagri vabastamispidustusi. Need külastused on osa ohvrite mälestamisest, mille tähtsust on mõnevõrra nõrgenenud eelkõige lossi muutmine kogukonna sotsiaalelamuteks. Olga Stoiber mäletab kohutavaid stseene, sealhulgas inimeste karjeid ja Hartheimi lossi lõksus oleva kauni kleidiga tüdruku kujutist.

Hartheimi julmused

Hartheimi loss muudeti 1940. aasta kevadel nn Aktion T4 osana eutanaasiakeskuseks. Renoveerimine viidi läbi tapmiskeskust juhtinud Linzi arsti Rudolf Lonaueri juhtimisel. Georg Renno oli tema asetäitja ja teda tsiteeritakse dokumentaalfilmis, mistõttu tema vähene arusaamine toimepandud kuritegudest on šokeeriv. Selle rajatise esimesteks ohvriteks said seal varem elanud endised elanikud. Gaasikambri mõrvad said alguse 1940. aasta mais.

Salajase eutanaasiaprogrammi raames mõrvati Hartheimis aastatel 1940–1944 umbes 30 000 inimest. Ohvrid olid peamiselt füüsilise ja vaimse puudega ning vaimuhaigustega inimesed, kes tulid erinevatest hooldusasutustest ja psühhiaatriaasutustest. Koonduslaagrite, nagu Mauthausen-Guseni, vangid, kes ei saanud töötada, toodi samuti Hartheimi gaasi andmiseks.

Hartheimi lossi pärand

Hackli ja Hechenbergeri dokumentatsioon ühendab isiklikud lood praeguste eutanaasiakeskuse uurimistulemustega. Need lähenemisviisid on mõeldud selleks, et aidata inimestel Hartheimi "kurba pärandit" paremini aktsepteerida ja mitte lubada jõhkraid mälestusi unustada. Ajaloolised analüüsid näitavad, et tapjaarstid ei vastutanud mitte ainult väljavalimise ja väljasaatmise eest, vaid mängivad keskset rolli ka praeguses uurimistöös ja töötlemises.

Esimesed tapmisrajatiste demonteerimistööd tehti juba 1944/45 vahetusel. See peaks välistama luku varasema kasutamise meeldejätmise. Sellegipoolest jääb mälestus julmustest elavaks, muu hulgas jätkuvate teadlikkuse ja mälestuste tõstmise jõupingutuste kaudu, nagu näiteks Hartheimi lossi õppe- ja mälestuspaigas, mis avati 2003. aastal.

Hartheimi lossi minevikuga tegelemine on oluline, sest paljud seal mõrvatud inimesed langesid süsteemi ohvriks, mis hävitas süstemaatiliselt inimelusid. Nende saatus tuletab meelde ideoloogilise äärmusluse ohtusid ja peaks andma meile kõigile mõtlemisainet.