Roheline vesinik: Saksamaa tulevik tööstuses ja transpordis?

Roheline vesinik: Saksamaa tulevik tööstuses ja transpordis?

Saksamaa vesinikumajandus näitab paljutõotavaid arenguid, eriti rohelise vesiniku valdkonnas. Konsortsiumi uus uuring on nüüd loonud atlase, mis määrab optimaalsed asukohad rohelise vesiniku (H2) tootmiseks ja kasutamiseks Saksamaal. Rohelist vesinikku saadakse elektrolüüsi teel taastuvatest energiaallikatest, nagu tuule- ja päikeseenergia, ning seda peetakse keskkonnasõbralikuks ja kliimaneutraalseks vesinikuallikaks. Uuringust selgub, et tootmine on eriti soodne Põhja-Saksamaal, kus meretuuleparke on palju ja kus on ideaalsed tingimused uute energiaallikate tootmiseks.

Atlas põhineb rohelise vesiniku potentsiaalil kasutada tööstuses, eriti sellistes sektorites nagu keemia- ja terasetööstus, aga ka transpordis, nagu bussid ja rongid. Sobivateks asukohtadeks on elektrivõrgu sõlmed, kuhu tuuleelektriliinid jõuavad maismaale. Samas rõhutatakse, et praegust nõudlust vesiniku järele transpordisektoris veel ei ole ja see tuleb esmalt välja arendada. Praegused H2 bussiprojektid on katsefaasis, mida toetavad suured toetused. Paljud kavandatud rongiprojektid on osutunud kahjumlikuks ja mõned on juba katkestatud.

Ökoloogilised ja majanduslikud kaalutlused

Rohelise vesiniku tootmiseks kasutatav elektrolüüs ei tekita mitte ainult H2, vaid ka kõrvalsaadusi, nagu hapnik ja heitsoojus. Neid saavad omavalitsused kasutada näiteks reoveepuhastites ja kaugküttevõrkudes. Kuigi akude hinda on viimastel aastatel alandatud, võib see aku-elektrilist mobiilsust vesinikkütusega sõidukitega võrreldes soodustada. Teadlased hoiatavad aga vesiniku üldise kasutamise eest, sest arvesse tuleb võtta nii kulusid kui ka võimalikke kitsaskohti kättesaadavuses. Rohelise vesiniku osakaal Saksamaal kogutarbimisest on praegu vaid 5%, mis näitab selgelt tegutsemisvajadust.

Vesiniku tootmine oli 2021. aastal võrreldes halli vesinikuga oluliselt kallim, kulud jäid vahemikku 3,1–9,0 eurot kilogrammi kohta. Sellest hoolimata eeldatakse, et taastuvenergiat käsitlevad teadusuuringud ja laienemismeetmed vähendavad tootmiskulusid. Kuni 70% vajalikust vesinikust tuleb importida välismaalt, kuna ideaalsed tootmiskohad on tavaliselt päikesepaistelised või tuulised piirkonnad, nagu Šoti meri või Araabia poolsaar.

Vesinikumajanduse tulevik

Riikliku vesinikustrateegiaga (NWS) taotleb Saksamaa valitsus selgeid eesmärke, et muuta Saksamaa vesinikutehnoloogiate juhtivaks turuks. Vesinikumajandus peaks 2025. aastaks dünaamiliselt arenema, eesmärgiga oluliselt suurendada rohelise vesiniku kasutamist. Peamised suundumused hõlmavad elektrolüüsitehaste laienemist ja selliseid projekte nagu H2Global, mis pakuvad suuremahulisi müügilepinguid, et kompenseerida hinnaerinevusi rohelise vesiniku ja fossiilkütuste vahel.

Avaliku ja erasektori osalejate vahelise koostöö tähtsust peetakse selle energialiigi edu jaoks ülioluliseks. Tehnilist arengut, eriti elektrolüüsi valdkonnas, nimetatakse ka rohelise vesiniku tootmiskulude vähendamise võtmeteguriks. 2025. aastaks ei saaks vesinikumajandus mängida keskset rolli mitte ainult säästvale energiale üleminekul, vaid tugevdada ka Euroopa positsiooni rahvusvahelises kliimakaitses.

Vesiniku keskkonnasõbraliku kasutamise vajalikkust on rõhutanud ka keskkonnaküsimuste nõuandekogu. Tootmise ajal suurt veetarbimist kritiseeritakse, eriti veepuuduses piirkondades. Jätkusuutlike tavade tagamiseks on vaja ka rohelise vesiniku elutsükli täielikku hindamist.

Üldiselt näitavad praegused arengud, et vesinikumajandus pakub olulisi võimalusi, kuid seisab silmitsi ka väljakutsetega ja piirangutega, mis tuleb ületada. Edu võti peitub tõhusas koostöös ja kulutõhusate tehnoloogiate väljatöötamises.

Selle teema kohta lisateabe saamiseks vaatame autori artikliid EcoNews, Vikipeedia ja TechZeitgeist.